Boracay on puhkamiseks kena koht koos oma säravvalgete randade ja kristallselge veega. Siin tunnevad ennast mõnusalt nii ekstreemsusi ja põnevust otsiv puhkaja, nädalavahetust veetma tulnud suurlinna inimesed kui ka pered. Ainukesed kes siin ennast hästi ei tunne on jalgrattamehaanikud. Nende jaoks on siinne puhkus hullem kui painajaid täis õudusunenägu.
Kuidas siis nii? Aga väga lihtsalt. Kohalikud kasutavad siin rattaid päris usinalt, kuna nendega saab igalepoole ligi, kaupa on mõnus vedada ja kütte pärast ei pea muretsema. Sõidurõõmu naudivad nad täiel rinnal, nii liiva sees sõites, soolases merevees sulistades kui ka porismütates.
Selle tulemusena pole ma näinud ühtegi ratast, millel käigud töötaksid või veel vähem keegi püüaks neid vahetada. Alati on sees üks käik ja otseloomulikult on see eest kõige väiksem ja tagant samuti. Heal juhul tagumine käigukas ripub visuaalselt (kui mitte töövalmis) õigesti tagumise jooksu juures, kuid enamjaolt on ta kuhugi ülespoole ära keeratud, et see sõitmist ei segaks. Kogu hammasratastesüsteem nii ees kui taga on nii roostes, et asi on punarebasest kaugel. Pigem meenutab see tumedat apelsinitükkidega Kalevi šokolaadi. Rattaõli kasutavad siin ainult nõrgad. Amortide olukorrast pole mõtet juttugi teha. Piduritega on kaks varianti: kas nad on täiesti või poolikult äravõetud või nad lihtsalt ei tööta. Pidurdatakse kas plähvi või ketsiga.
Pidin täna kiirelt sõitma korraks teise randa ja surfiklubi omanik laenas mulle lahkelt oma ratast. Hakkasin siis sõitma ja oh imestust: tagakäikar oli korralikult ülesse keeratud, käigutrossid ettenägelikult eemaldatud, ketist ei olnud enam võimalik arusaada, kas see on see või mitte ja otseloomulikult pidurid puudusid, mis tõttu kulutasin pidevalt oma vasakut plähvi. Õnnetuseks vajutasin muidugi alguses reflektoorselt pidurilingile, mistõttu esipidur suht kinni kiilus, vähendades oluiliselt minu liikumiskiirust, suurendades kalorikulu ja andes kõigile valjult teada, et üks optimist üritas pidurit kasutada.
No comments:
Post a Comment