Kena nädalalõpp sai alguse koos Rihoga. Tuntud tugevate spordimeestena otsustasime enne õhtust peo algust väikese rattasõidu kasuks. See suvi on üksjagu rattaga kimatud, kuid minu suksu on tervislikel põhjustel olnud 2001 aasta scott atacama, mis pole enam kaugeltki esimeses nooruses ning mille sportlik tase on lihtsalt öeldes alla keskmise. Mida aga ei saa öelda Riho alla-kuue-kilose maanteeratta kohta, mis veereb lausa ise ning millega sõitmine on pigem nali ja naer kui tõsine trenn. Õnneks sõitis kaasüritaja tihke maastikurehviga, mille allamägekiirus just parim ei olnud. Vähemalt minuga võrrreldes :) Keegi pidi ju trenni ka tegema.
Tabasalu ja Kakukas ülevaadatud, ootas meid saun ja teised saabuvad klemmid. Nendeks oli Pereauto direktor Sool, direktori asetäitja ja töökoja juhataja Pütsa, tubli isa ja tammiste kõige kenama maja omanik LSD, digi-TV hirm Berni ja kõikide maailma teleühenduste looja ja noor isa Madis. Plaan oli lihtne, nostalgia pisar digitaliseeritud sõjaväevideodest, saun ja siis linnapeale laiama.
Linnapealseks kohaks sai valitud boheemlaslik ning alati valmis Von Krahl, kus oli aset leidmas Plektrumi festivali raames IndiElektroonikaÖö, mis vähemalt esialgu kujutas endast liibuvas suusakostüümis tütarlast mikrofoniga võitlemas. Hiljem tundus mulle, et kõlar läks katki ja mehed püüdsid seda parandada, kuid tuli välja, et kogu see üritus oli tegelikult muusikaline avantüür kohalikult diskorilt.
Et Riho nädalalõpp raisku ei läheks, siis oli laupäevaks valmis pandud plaan minna viru keskusesse silent discole, mis oli samuti osa Plektrumist. Kere kosutus vapianost ja keelemärjuke adm´i supercoolist kontoorast ja siis kiirelt peole. Tegijateks siis Riho, Aljo ja mina ise.
Jahedama ilma kartuses oli üritus organiseeritud katuselt 3’le korrusele, kus olid valmis mõnusad rannatoolid ja pleedid. Musa kuulamiseks anti klapid. Päris sürr teema oli näha kõikse-meest klappidega liikumas ja mõnusalt õõtsumas. Ilma klappideta oli taustaks kuulda kerget tjuuni. Võtsime mõnusalt kohad sisse ja reis võis alata. Esinejaks oli prantsuse improvisionist Etienne Jaumet, kes saatis kõik kiirelt kosmosesse. Uskumatult hea muusika ning kui silmad veel kinni panid, siis oli minek kindel ja pöördumatu. Väga naiss ja chill, usun et selliseid laupäevasid me tahtsimegi :)
Hiljem tuli pulti Nestor, kes keeras kiirust juurde, mis tähendas meie jaoks tantsusamme põrandal, klapid peas ja tuju hea. Riho rääkis, et eelmine kord kuskil mujal oli selline silent disco olnud, et 2 dj’d olid mänginud erinevat muusikat ja said ise valida mida kuulad või siis tantsisid teisega erineva muusikarütmi saatel. Mulle väga meeldis see üritus ning kui võimalus avaneks, siis läheks uuesti silent discole ning usun, et seal leidub veel mitmeid variante, kuidas see asi “huvitavamaks” teha ;)
