Thursday, November 25, 2010

Do what you like, like what you do. MOTT.

Tundub, et minu elus hakkab üks väga oluline etapp lõppema, et teha ruumi uutele avastustele ja rõõmudele.

Kui vaadata kalendrisse, siis on selle etapi algusest möödas ainult üks aasta ja üks kuu, kuid tunne on selline, et vähemalt 5 aastat  oleks juba tehtud. Just nii palju emotsioone ja juhtumisi on mahtunud sellesse aastasse.

Ja neid juhtumisi on palju.

On olnud tuuliseid ja tormiseid päevi, sekka nädalate viisi tuule ootamist. On olnud nii palju päikest, et silmad ka ei seleta ja sellist vihma mis sajab otse horisontaalselt aknast sisse, sellist äikest, et isegi toas tõusevad juuksed püsti ning kanad saavad ilma kuketa viljastatud.

Olen surfanud väga paljudes uutes spottides üle maailma, alustades kodusest Eestist ja lõpetades kauge Boracay’ga. Sõita olen saanud pea kõikide brändi lohedega, samuti nii tavaliste kui surfilaudadega.

Õpetanud olen kolmel hooajal nii talvel Vietnamis Mui Ne’s, suvel Eestis ja selle talve hakul Filipiinidel Boracay’l. Olen väga tänulik oma õpetajale Kamilile, kes vormis ja andis mulle näpunäiteid kuidas minust hea koolitaja võiks saada ja kõikidele oma õpilastele, kes on mind õpetanud rohkem kui nad ise arvatagi oskavad.

Olen kohanud palju erinevaid inimesi, koos oma mõtete ning arusaamistega maailmast ja leidnud uusi sõpru, keda alati olen nõus külla kutsuma ja vastu võtma. Lisaks palju kontakte üle surfimaailma, mis annab võimaluse olla oodatud kihvtides kohtades või aidata sõpradel, kes on oma Elu-seiklust alustamas, jõuda õigete inimeste juurde.

Olen tundnud palju igatsust oma lähedaste ja sõprade järgi, tundnud kirge ja pettumust, valmistanud südamevalu ning ravinud haavu kogu suhtespektri ulatuses.

On tulnud ette juhtumeid ja õnnetusi, millest olen õppinud palju ning mis on minu elukäiku mõjutanud rohkem kui miski muu.

Kokkuvõttes olen saanud täide viia oma unistuse, mida ei julgenud isegi helgematel hetkedel loota. Õppinud uuesti elu armastama ja olla nüüd ise elu poolt armastatud.

Süda on rahu ja päikest täis.

DSC_1219

Boracay lõppsõna

Antud hetkel peaksin varasemate plaanide kohaselt olema MuiNe’s, kuid isiklikel põhjustel olen hoopis Bangkoki lennujaamas ja ootan lendu kodupoole. Hea planeeerija nagu ma olen, pean tõdema, et elu teeb oma keerdkäike, mis muudavad isegi kõige kindlamaid plaane ja kokkuleppeid. Kuid see x-faktor teebki elust Elu.

Mis mulle meeldis kõige rohkem kaugel paradiisisaarel?

Alustan teisest otsast. Söök ei olnud minule kui taimetoitlasele kõige liigirikkam, sest filopiinod armastavad liha rohkem kui midagi muud siin maailmas. Postiivne on muidugi see, et olude sunnil pidin koguaeg ise süüa tegema, mis avardas minu maailma kokanduses ning andis palju enesekindlust tagasi kodus olles edasi eksperimenteerida.

IMG_0812

Surfamise osas meeldis mulle kõige rohkem white beach koos taifuuniga Meg, mis tuulutas korralikult ja tekitas päris korralikke laineid, mida kaldast kaugel riifi juures oli mõnus püüda. Surfiranna (Bulabog) sile vesi mind tükki ei ajanud, kuid tore kogemus oli ikka.

IMG_0813

Kuid kõige-kõige-kõige rohkem meeldis mulle sealne loodus. Koos oma säravvalge liiva ja kristallselge veega, palmisalude ja fantastiliste päikesetõusude ja –loojumistega. Kuid oma elu kogemuseks pean sealset taevast, koos oma pilvede ja pideva äikesega. Nende pilvede kirjeldamiseks lihtsalt ei ole lihtsalt sõnu, need olid nii võimsad ja eriskummalised, mida varem pole oma elus näinud ega kogenud. Igaõhtused äikeselöökide kuma üle taevalaotuse jättis sellise kustumatu emotsiooni, et ainult juba sellepärast tahaks sinna tagasi minna.

IMG_1072

Usun, et Boracay on selline paradiisisaar nagu enamus eestlasi (mina ise kaasaarvatud :)) oma julgemates unistustes ette kujutanud ongi.

Ja sellepärast sinna minna tulebki!

: )

Wednesday, November 24, 2010

Igapäeva kulutused ja kokkamine Jamie Oliver’i jälgedes

Märkisin kõik kulutused kenasti üles, et arusaada kui palju tegelt ikka kulub :)

Perioodiks on 11.okt-25.nov, seega poolteist kuud. Kulude alla märkisin KÕIK kulud: kõiksugu lennujaama ja puhta looduse vautšerid ilma milleta ei saanud, kõik söögid, mis ise ostsin söögi tegemiseks või mis kulus väljas maiustamisel, elamise üür koos kõikide juttudega, lisaks veel pesu pesemine, kõiksugu vajalikud köögitarvikud alustades nuustikust ja lõpetades suure gaasiballooniga, lisaks vaseliin (teadagi milleks :)) ja kõiksugu turistilõksud ja seilamised purjekaga merel.

Kokku kulus mul 6504 eeku ehk tuleviku tarbeks 415,7 euri. Ehk siis umbes 145 eeku päevas. See on mitte-väga-priiskav-elamine, kuid elamine oli korralik ja puhas, kõht korralikult täis ja tuulevaiksete ilmadega natuke turistitatud ka. Kindlasti annab ka ühe päevaga selline kulutus teha :)

Mõned pildid kokkamise julgematest šedöövritest…

IMG_0888

IMG_0906

IMG_0910

 

:)

Wednesday, November 17, 2010

Flysurfer 19

Sõber Hard, kes on rohkem tuntud kui Liivimaa parim müügimees, tegi etteheited, et miks ma blogis kirjutan tühjast-tähjast ja kõige peamisest ehk surfist leiab ainult näpuotsaga.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis viimased 4 päeva on täitsa puhunud, mis tähendab omakorda teistsugust rutiini kui tuulevaiksetel päevadel. Hommik algab koos päikesetõusuga ja esimene surf saab tehtud juba varavalges. Kõige mõnusamad ongi hommikusurf ja õhtune päikeseloojangu surf. Siis on meri rahvast tühi, oled ainult ise, päike ja rõõm. Päevasel ajal leidub piisavalt tegevust klubis, kas koolitades või miskeid asju korraldades. Kui õhtul pimeduse saabudes koju jõuab, siis peale kosutavat dušši ja sööki suurt enam teha jõuagi. Jääb ainult oodata järjekordset päeva, mil reibas päike hommikul äratab ja mahe tuulehoog kõik palmid sahisema paneb.

images1

Täna õhtul sai proovitud pilli, millele ammu on pilk peale visatud, kuid mis esineb ainult punases raamatus ja mille esindajaid tuleb tikuga tagaotsida. See on nagu eraldi sekt, kellel on oma sala-käepigistus, silmapilk ja muie, kui kõik teised rannas tuult ootavad. Tegemist siis suurte madrats-lohedega-tüüpidega. Kihvt on vaadata kuidas nad kerge muigega tulevad randa kui kõik teised ootel on, pakivad oma varustuse lahti (mis eeldab oluliselt teisi võtteid kui tavalisel pumbataval lohel), sebivad liinidega (millest seal puudu ei tule), puhuvad madratsile ribi-ribi haaval elusisse, sebivad igasugu lukkude ja süsteemidega, muigavad veel korra ja lähevad siis ilma tuuleta sõitma. Tavaliselt sõidavad veel kaugele merele, et demostreerida erakordset tõmmet, siis kui tuulemõõtjad peaaegu nulli näitavad.

untitled

Nagu ennist sai märgitud, siis ega neid palju ei ole ja arvatavasti sellepärast on siiani asi proovimata ka olnud. Kuid elu mängis asjad nii kätte, et meie klubisse tuli norm tüüp Austriast, kellel sellised pillid kaasas ja neid igapäevaselt kasutas. Ootasin õhtul pikkisilmi mereääres, kuni mees enne päikeseloojangut tagasi tuli, manasin ette kõige süütuma näo ja palusin võimalust proovida seda star warsi kosmoselaeva.

images

Enne sõitu uurisin, et äkki tal on mingeid nippe mulle jagada, sest arvestades lohe suurust ja ehitust, tundus kuidagi ebaloogiline, et see samamoodi nagu tavaline lohe käituda võiks. Kuid vastupidiselt minu ootustele mingeid imevigureid ma eest ei leidnud. Poomi ehitus oli suht identne pumbatava lohe omaga ja lohe käitumine, kui suur aeglus välja jätta ei erinenud ka suuresti. Kui olin lohe enda kätte saanud ja üles vaatasin, siis võttis ikka jahedaks küll, sest peakohal oli laiumas selline kosmoselaev, mis nägi välja nagu midagi ebamaist ja oma suurusega varjutas ära naabersaare päikese. Laud jalga ja minekut. Kohe kui liikuma hakkasin tuli lohele mõnus ühtlane tõmme taha ja peale ühes asendis hoidmist suurt tegema ei pidanud. Kuigi tuult oli maks 8-10 knotsi, siis liikusin kenasti ülestuult ja kiirus oli samuti mõnus. Ja nii ma seal triibutasin koos loojuva päikesega.

Väga huvitav kogemus oli ja sellistes tingimustes on selline suur madrats täiesti ületamatu. Kui oleks piisavalt ressursi (lohe maksab umbes 2k euri), siis võiks selline asi olemas olla küll, et siis tuulevaiksetel päevadel kruiisida, triibutada ja kõikidele rannas tuult ootavatele surfaritele kergelt muiata :)

Wednesday, November 10, 2010

Minu Inimesed Boracay’l 2010

Olles peatumas kenal Boracay saarel olen kohtunud paljude huvitavate ja põnevate inimestega. Mõnega on jätkunud juttu pikemaks, mõnega lühemaks, kuid omamoodi toredad on olnud kõik kellega saatus kokku on viinud. Loodan, et keegi ei võta isiklikult kui ennast altpoolt ei leia, kõik on mulle tähtsad ja olulised, siin on väike valik kõigist.

IMG_1075

Esmalt siis minu siinoleku peamine põhjus ja võimalus – Winnie the Boss. Sain temaga tuttavaks eelmisel talvel Vietnamis, kus toimus KTA osavõistlus ning kuhu Winnie ja tema sõber Tony samuti maabusid. Sai juttu puhutud ja kontakte feisbuukis vahetatud ning mis viis kokkuvõttes selleni, et kui talle augustis kirjutasin, et äkki oleks plaaan saarele tulla, siis sain kiirelt positiivse vastuse ja võimaluse Habagati surfiklubis tööd teha. Winnie, päritolult sakslane, kuid paljud peavad teda austraallaseks või keskist teiseks soojamaalaseks, kuna päevitanud ja trimmis keha ajab segadusse. Oma olemuselt on ta jätkuvalt ikkagi sakslane, kes oma tegevuses juhindub alles ornung ja alles klaar teooriast ning kus täpsus ja põhjalikus on emapiimaga kaasaantud. See väljendub nii surfiklubi, villa ja resto juhtimises. Alati on tal silmad igalpool, et märgata kõige pisemaid detaile ja meeleolusid, et siis vajadusel õigel hetkel sekkuda.  Raha oskab ta samuti teha ning müügioskus töötab tõhusalt ja loomulikult. Lisaks omab ta häid connectioneid üle saare. Oma suuremaks kireks peale kõige selle ja surfamise on tal kindlasti tehnika. Alustades saare kõige ägedamast krossitsiklist (mis alati läigib nagu prillikivi) ja lõpetades kõige uuema iphone’ga. Minu natuke iroonilisele küsimusele, et kas kas tal ipad’i polegi?? sain vastuseks et järgmine nädal peaks kohale jõudma… Elab ta koos oma kohaliku kaasa Mona Lizaga, kes samuti on väga hea ja tore inimene. Unistuseks on minna ja ületšekkida Hawaii koos oma tuuliste randade ja suurte lainetega. Selles osas on meil plaan üks :).

IMG_1033IMG_1031

Adria the Spanish bull on üks meie instruktoritest. Välismuselt meenutab ta mitte härjavõitlejat vaid lihaselist härga, kuid oma olemuselt on sõbralik, lahke, tore ja teeb sigahästi süüa. Olles pärit Barcelonast on ta viimased aastad mööda ilma ringi rännanud ja koolitajana töötanud. Suviti teeb seda koduses Hispaanias, kohe lõuna-prantsuse piiri ääres. Tööst vabal ajal lubab alati vähem pidutseda ja korralikuks hakata. Siiani pole seda muidugi veel juhtunud. Oma karmi kesta all loodab varsti kohata oma unistuste neidu, et pereelu nautima hakata. Nagu ta ise ütles: nüüd olen selleks juba valmis. Lisaks palus ta edastada järgmist: Hey all beautiful Estonian girls, if you are interested to learn me better and be part of sunny Spanish culture then please don’t hesitate to contact me:  adri2012@hotmail.com

IMG_0912

See on siis Sacha the Sailor, kelle suureks unistuseks on oma jahiga purjetada parimates surfivetes üle maailma. Olles varasemas elus omanud jahti, siis ei tundugi see nii võimatu. Sascha on töötanud loheinstruktorina juba rohkem kui 10 aastat ning peatunud vägagi erinevates spottides üle maailma. Viimase suve veetis ta Fuerteventural, kus tal õnnestus haisid vältida, kuid mitte täispeaga teiselt korruselt allakukkumist. Mistõttu oli ta 3 nädalat haiglas koomas ja kui üles ärkas tahtis kohe oma põetajat ära sebida. Kõik luud ja liigesed, mis kõvasti põrutada said on nüüd kenasti kokku kasvanud ja jooga hoiab keha liikumises. Boracayl õnnestus tal kõhuviirus saada, mistõttu oli ta seedimine nädal aega koomas. Väga sõbralik ja lahke tüüp, kelle kannatlikus õpetamises teeb kõigile silmad ette. Vanust on tal juba rohkem kui 37 aastat ja lisaks purjetamisele soovib leida elukaaslast, kellega saaks elumerelainel koos purjetada.

IMG_0911

Nicolas the Young fellow on Belgiast pärit noor tüüp, kes tegi paberid Dominikaanis ära ja töötas suvel Fuerteventuras koos Saschaga, kuna seal töötas ka siin töötav Paul, siis nad siia kõik juhtusidki. Räägib belglastele omaselt palju erinevaid keeli ning ei jäta kunagi kasutamata võimalust pidu panna. Muretu, noor ja chill.

IMG_1034IMG_1021

Kai the Last Viking on norrast pärit varases viiekümnendates noor lohesurfar. Olles kogu elu töötanud suure koormusega haiglas intensiivravis mees-õena :) sai elust villand või tuli lihtsalt keskaekriis peale. Igatahes võttis kätte, müüs korteri maha ja reisib nüüd aasta aega. Ja nii ta surfamise juurde jõudiski. Oma olemuselt on ta üldiselt suhteliselt tagasihoidlik, eriti veel naistega suheldes. Uurides, et kuidas ta endale niimoodi naise suudab saada, arvast ta, et üksi elamine on ka täitsa ok variant. Kui jutt otsa saab, siis räägib pikalt ja põhjalikult norra viikingitest ja nende tegudest. Trolli filmi trailer on siin :)

DSC00509

Madis the Kartmatu Merelõvi, mida rohkemat arvata mehest, kes käib suvalises koopas ujumas, tehes pilti ja hiljem avastades et peaga tema poole liikuv meetri pikkune musta-valge meremadu on 10 korda mürgisem kui must kobra. Rauast munad ma ütlen :) Päris elus töötab ta suuremere laeval, kus vaatab et laev liiga tihti karile ei sõidaks ning et sadamas oleks laev seal, kus ta olema peab. Olles avastanud siin lohesurfi ootab ta tuuliseid päevi veel väljakannatamatult kui ma ise. Ei kurda, alati on käsi ja merepõhjas leiduvaid koralle purustab põlvega.

IMG_1057

Saturday, November 6, 2010

Maskid maha! Ehk ilma maskita snorgeldamine

Kuu ja tähtede seis oli täna hommikuks asjad nii sättinud, et meie surfilaguun oli veest tühjaks jooksnud. Kuna olin eile aegsasti tõusu-mõõna-graafikust kõige madalama hetke välja vaadanud, siis olin hommikul koos ärkava päikesega kohal.

Ega see tõus ja mõõn midagi eriskummalist polegi, kuna seda võib kohata nii siin kui ka paljudes teistes kohtades üle maailma, kuid Boracay puhul teeb selle huvitavaks madal laguun, mis sõna otseses mõttes veest tühjaks jääb ja vees leiduvad siilid-meritähed-korallid ja kõik muud elukad kenasti päevavalgele toob.

IMG_0955

Karjamaa, kus ainult lehmad on puudu..

IMG_0957

Tõusev hommikune päike..

IMG_0961IMG_0964

Kena meritähe eri-värvi-mudelid…IMG_0967IMG_0971IMG_0972IMG_0982IMG_0987IMG_0993

Siilipoisid ready to attack..

IMG_0976IMG_0975

Kaitsepostisioonidel..

IMG_0978

Või lihtsalt peidus..

IMG_0984

Korallid..

IMG_0980

Kahjuks pildilt ei ole liiga hästi näha, kuid asi helendas helesiniselt nagu keevitusvalgus..

IMG_0985

IMG_0986IMG_0991

Riispõld koos kalameestega..

IMG_0998IMG_0999IMG_1000IMG_1004

See puu vasakul korallirahnu otsas on ikka täielik vastupidavuse sünonüüm, leides endale kasvamiseks koha, kus puudub kõik selleks vajalik..

IMG_1007IMG_1009

Kena hommik koos päikesetõusuga :)

Monday, November 1, 2010

Kohalikud kuked vol2

Pärast eilset õhtut on kohalikud kuked ikka puhas rõõm. Oi kui mõnus on õhtul koju tulla peale mõnusat päikselist ja tuulist surfipäev. Meeles mõlkumas õnnestunud uued trikid ja pihkudes koha leidnud sügavad augud, mis aitavad meenutada õnnestunud päevi. Pärast dušši ja veelgi paremat õhtusööki, sigineb kehasse rammestus, mis murrab ja lõplikult. Ja siis hakkab see pihta..

IMG_0935

Eile oli Halloween, mis siinkandis tundub isegi jõuludest tähtsam olevat. Nädala-paar tagasi vallutasid poeletid kõiksugu maskid ja kostüümid, kuid need olid turistidele mõeldud. Õige filipino mees teeb riietuse ikka ise. Seda südmust oodatakse pikalt ja mäletatakse veel kauem. Eile oli see ära ja täna võis igalpool kohata pidulisi, kelle hangover oli hullem kui pohmell ja lubadus enne jõule rohkem mitte juua, tundus rohkemgi kui tõene. Minule see sobis hästi, sest varajane päikesega koos ülestõusmine kindlustas surfarite vaba mere, hommikuse päikese ja rahulolu.

untitled

Niisiis mõnus päev pluss eilne suursüdmus sai tähendada ainult vaikset õhtut ja mõnusat tšillimist. Kuid samamoodi ei arvanud kahjuks minu kohalikud naabrid, kes punkt peale kuute hakkasid karaoket harjutama. Kõigepealt isa, siis ema ja siis lapsed. Ja otseloomulikult ikka sama laulu koguaeg.. Peale 3 tunnist kontserdi tean peast kõiki sõnu Crandberriesi Zombiest ja Freddie Mercury Break free’st.

Aitäh naabrid! Nüüd millal iganes ma Fredit kuulan, siis pole võimalustki, et teie mulle meelde ei tuleks..

Kuid kui päris aus olla, siis tundus kogu see üritus sellise absurdi-huumorina, et mul oli isegi hea meel, et sellest osa sain.. Smile