Jõulud Vietnamis

Kohalikele jõulud väga teema ei ole, kuid turistide heaolu nimel ollakse valmis need pühad vastuvõtma. Niisiis olid erinevat sorti täispuhutud jõuluvanad, vilkuvad tulukesed ja ehitud palmid valmis juba nädal enne jõule. Kõik ikka selleks, et siiareisinutelt erinevate vahendite abil viimanegi kui füür välja pigistada. Eile rääkisin ühe oma õpilase, taanlase Martiniga, kuidas see oli käinud koos naise ja pisipojaga ühe hotelli korraldatud jõulupeol. Kus jõuluvana oli vist kergelt svipsis olnud ja tunnikese lihtsalt ringi jauranud ning lõpuks lillepotti kalu toitnud.. (okei, okei päris mõõka ei olnud pannud, kuid ega palju polnud puudu olnud ka jäänud). Loodame, et pisipoeg sellepärast usku päkapikkudesse ei kaota..

Meie enda jõulud kujunesid sarnaseks Eesti omadega, kus laualt ei puudunud ka verivorst. Peale tööd rannas liikusime kiirelt koju, kus Jorma võttis sisse koka, mina koorija-puhastaja ning filipiinidelt külla saabunud Liis hakkaija rolli. Pärast pooleteise tunnist rasket rassimist oli valmis: keedetud kartulid, hapukapsas, verivorstid ja vietnamipärane pajaroog, et me ikka ära ei unustaks kus me asume. Kuna toitu oli küllaldaselt, siis sõime ennast täitsa külili, mistõttu jäin hiljem ka trepile asetatud vaibale magama :) Tegime ka suure kausi kartulisalatit, mis peale jaheduskuuri külmaris, järgmisel hommikul, kõigi lemmikuks osutus.

Jõulupühadeks (25.dets) oli korraldatud meie kõrval asuvas söögikohas, surfiklubis töötavate, surfavate ja nende sõpradele ühine söömaaeg. Esmapilgul tundus kohalike olusid arvestades ürituse hind, veerand miljonit, kahtlaselt suur, kuid söögid olid väga head ning kindlasti oma hinda väärt. Otseloomulikult sõime ennast täiesti kinni.

Kui lähedased, kuum päikseline ja tuuline ilm väljaarvata, siis möödusid meie jõulud traditsiooniliselt. Ainult Vietnami meeste komme särk rinnuni koorida hakkab vaikselt külge jääma… :)

Elu päikese all..

sai alguse pärast pikka lennureisi marsuudil Tln-Stock-Berl-Bangkok. Sealt sai kiirelt taksoga Pattayale, kus toimus IKO ITC koolitus. Õnneks väga paljust ilma ei jäänud, tehtud oli alles IKO teematikat tutvustav ring. Olles kuulnud erinevaid lugusid, kuidas sellistel koolitustel mõnusalt aega veedetakse, siis polnud väga hullu ka loost, et viimased kaks ööd olid uneta jäänud. Grupp koosnes ägedatest tüüpidest, kes olid pärit Madagaskarilt, Uus-Meremaalt, Prantsusmaalt, Dubaist,, Bali’lt ja Taist. Grupijuhiks oli Kamil Peterek. Õnneks minu ootused ei täitunud ning kursus kujunes vägagi intensiivseks õppimiseks, kus päevad kestsid 9-20 ning pärast seda olid kodutööd. Tuli välja, et Kamili veres voolas pooleks tohtut pushimist ning veel suuremad teadmised lohesurfist. Vahel hakkasin juba ise kahtlustama, et kas see mida mina siiani teinud olen, on ikka surfamine..  Asjale pandi punkt laupäevase eksamiga, milleks olin valmistunud kõik kohaloldud ööd. 8 alustanuist said diplomi kätte 5, mina nende seas. Kokkuvõttes sain sealt oluliselt rohkem kui oodanud olin ning palju uusi kontakte kellega tulevikus midagi huvitavat teha.

Pühapäeva hommikul start 4:45, et jõuda õigeks ajaks HoChiMinh lennule. Peale väikseid sekeldusi olin lennukis (mis oli mõeldud kindlasti kohalikele, sest minu siredatel säärtel ei olnud mitte mingisugustki võimalust verd liikuma lasta). Poolteist tundi sõitu ning olingi Saigonis.

Teades kohalikke hindu kauplesin taksistidega ning jätsin ostmata anassi, kuna mõlema eest küsiti silmagi pilgutama 5 korda turuhinnast suuremat $$$. Siis veel 6h bussiga loksumist ning olingi oma uues kodus MuiNe’s :)

Jorma oli mulle kenasti vastutulnud, et võtta suund meie uuele kodule järgmiseks neljaks kuuks, milleks oli maja mere ääres. Sõna otseses mõttes, kuna mereni on vaevalt paarkümmend meetrit. Ja nüüd lõiguti.

MuiNe – sama hea ja ilus kui aastaid tagasi, kuid natuke puhtam, pikem ning ilusam. Hinnad on jäänud samaks.

Söök: on sigahea ja odav. Näiteks ports tofut lemongrassi ja chilliga maksab umbes 10 eeku ning banana shake 4 eeku. Ning mõlemad on loomulikult nii head, et viib keele kiirelt alla. Kindlasti leiab ka kallima hinnaga söögikohti. Õllesõpradele teadmiseks, et see pidi siin hea olema ning hinnaks olenevalt kohast 4-10 eeku.

Surf – siiani on puhunud kõik päevad, viimased ja järgmised kaks puhub nagu loom. Kui aega ja võimalust on tekkinud, siis olen ka ise mõned sessioonid teinud ning täna hakkas juba tunne tulema, koos loopide ja airidega. Rand on pikk ja parajalt lai ning puhta liivane. Kaldaääres on tugeva tuulega korralik shorebreak. Surfiklubi kus mina koos Jormaga töötan asub kaluriküla poolt vaadates heal teisel kohal, mis tähendab oluliselt väiksemat liiklust ja actionit, võrreldes allatuult toimuvaga. Surfiklubiga on koos ka kokastuudio, kus väikese $$$ eest õpetatakse head paremat valmistama.

Ilm: kuum on, väga kuum on. Kui tuul on lahja siis ikka grillib täiega. Esimeste päevadega võtsin niimoodi alla, et püksid nibin-nabin jalas püsisid. Päike on terav, mis kindlasti eeldab kaitsekreemi. Isegi peale 70 faktori kasutamist on mul kätel ja kaelal korralikud randid (eks palju vees olemist teeb ka oma töö). Vee temp on kuskil 26-28C.

Lõbustused: kui korralik surfipäev tehtud, siis selle jätkuks sobib hästi korralik kõhutäis ja mõnus tšill maja ees võrkkiiges. Jorma käis kuskil klubis ka, kuid see eeldab kindlasti mitmete Saigonide libistamist või veel parem kohaliku banaaniveini limpsimist.

Kohale jõudes sain aru, et olen jõudnud siia, kus ma oleks pidanud juba ammu olema...

Ps. kõik on külla oodatud ning nõu küsima kui teemaks on Vietnam.

Ps2. Jorma blogi tuulepoolne.blogspot.com

Thanksgiving

Peale viimast lugu sain Liinalt korraliku noomituse, et ma ameerikast ja nende elanikest nii mitte-postiivselt räägin. Mõneti pean temaga nõustuma, kuna kirjutada on ikka kõige mõnusam asjadest, mis meie oma maailma jaoks ikka väga kummalised tunduvad. Sellegipoolest annan endast parima, et tuua teieni ka positiivsemaid noote siitpoolt ookeani, mida siit õppida võiks. Sest kokkuvõttes ei ole ju kellegi kultuur, tavad või harjumused paremad kui teistel, lihtsalt erinevad on. Seega tolerantsus on see, mida endas rohkem arendama pean.

Thanksgiving ehk kodukeeli tänupuhad on ameeriklaste seas kõige suurem püha üldse, ainult jõulud suudavad konkurentsi pakkuda. Seetõttu olin parajalt ärevil, et sellest suurepärasest peost osa saan. Pühade ajalugu ulatub kaugele-kaugele, kui esimesed "inimesed" ameerikasse tulid ja kohtumisel indiaanlastega need neile tänutaheks kalkunit küpsetasid. Mis sest, et pärast needsamad külalised nad rahulikult kogu maal maha nottisid.

Plaan oli minna Liina ema abikaasa poja juurde Orlando lähistele, kus siis kõik kokku saaksid, et ühiselt kalkunit grillima hakata. Kuna naintifaiv pidi neljapäeva hommikuks tihkelt täis olema, siis saime autojuhilt korralduse pool kuus üles ärgata, et kuuest liikuma hakata. Varajane tõusmine oli suhteliselt vaevaline, kuid ülla eesmärgi nimel kõik pingutasid korralikult. Mina avasin päeva õnnestumiste arve, kui ajasin laiali tagapingile pandud karastusjookide jääkasti, kust enamus jääd välja libises ja kiirelt sulama hakkas. Pärast õnnetuse likvideerimist ning lubadust olla tulevikus hoolikam, hakkasime 6:02 liikuma. Naintifaiv oli mõnusalt tühi ja nii läbisimegi ettenähtud 200 miili vähem kui kolme tunniga. Need kel õnnestus, magasid norinal. Kohale jõudes ootas meid ees korralik maamaja, koos juba varem saabunud sugulastega. Alguses oli kindel plaan minna välja sööma, kuid millegipärast plaan muutus. Kohvikut asendasid röstsai, peekon ning munad, korralik kohalik hommikusöök, kust ei puudnud ka donkin doonatsid, mille kohalik politsei on filmides kuulsaks söönud. Kui kõik olid kõhu täis puukinud, pandi kalkun ahju. Oli ka aeg, sest selle küpsetamise protseduur võttis aega vähemalt 4 tundi. Eelseisvat söögiorgiat ette teades, varusime Liinaga endale reketid ja läksime tennist harjutama, et ülekalorite defitsiiti natukenegi balanseerida.

Enne mängu algust otsisime aiast ka paar kilpkonna, kellest valisime välja ühe, kes söögiks läks. Kuna rahvast oli palju siis võtsime suurema, et ikka kõigile jaguks. Kilpkonna tegemine on tõsine protseduur, alustades sellest, et elus loom pannakse kange piirituse sisse, et ta oksendaks endast sapi välja, muidu pidi lihale halb maitse külge jääma. Selle juures on kõige ebameeldivam, et loom karjus jubedalt kogu aeg. Kui see tehtud, siis kuumutatakse teda leeklambiga tagant nii palju kui võimalik, et saada kätte tema pea, see maha lõigata ja sisikond välja saada. Kui seda teha pärast kilbi eemaldamist, siis pidi liha maitse kibe jääma. Mingite halbade stressihormoonide vallandumine. See tehtud, võtsime relaka (pidi olema ka teisi variante kilbist eraldamiseks, kuid see pidi kõige vähem aega võtma) ja lõikasime konna kilbist välja. Edasi läks juba lihtsalt, tükeldamine, smoorimine ning tulemuseks suhteliselt puise lihaga strogonov.

Ei läinudki palju aega mööda, kui oli aeg sööma hakata. Kahjuks ei olnud meie elamises mööblit ning seetõttu istusid kõik seal kus juhtus, mingit ühist ümber laua istumist nagu filmides nähtud ei olnud. Söökidest rääkides, siis tähelepanu keskpunktis oli loomulikult kalkun, mida toetasid strogonov, kartulid ja salatid. Eriti huvitav oli salat, mis koosnes erinevatest puuviljadest, makaronidest ning mis oli läbi segatud vahukoorega. Kui seda pakuti mulle soolase kõrvale, siis keeldusin viisakalt ja ütlesin, et võtan seda siis kui magusa söömiseks läheb. Küll oli siis kõigil palju seletamist, et see käib ikka soolase juurde. Ega ma neid väga ei usaldanud, kuid viisakuse pärast võtsin natuke proovida. Etterutates võin öelda, et tegemist oli kindlasti ühe parima uue asjaga, mida uut olin siinpool ookeanit proovinud. Salatil oli minu arust väga dr.pepperi maitse, mille üle kõik alguses muidugi kõvasti naeru lagistasid, kuid pärast pidid piinlikult tunnistama, et tegelikult sisaldas salat samu kirsse, mis karastusjooki. Hakkasin seda kutsuma dr.pepperi salatiks. Kõht tais, läksime jalutama.

10min autosõidu kaugusel asus surfarite seas kuulus Smyrna rand. Seekord oli tuul maalt, kuid see ei takistanud korralike lainete olemasolu, mis kindla regulaarsusega randa paiskusid. Ju seal see merepõhi on kiire tõusuga, et seal sellised korralikud lained on. Rand ise oli nii pikk kui silm ulatus ning liiv oli särav-valge ja väga peenike nagu tuhk. Kihvt oli ka see, et erinevalt paljudest teistest randadest võis seal rahulikult autoga sõita. Sõidad oma kastikaga poole rannani, võtad laua ja kohe lainetesse, elu missugune. Sealt edasi läksime nature walki tegema, mis tähendas laudteed luidetel. Jõudsime niimoodi Smyrna ranna teise otsa, mis lõppes jõesuudmega ning kust teiselt poolt sai alguse samuti mitte vähem kuulus Daytona beach, kus peetakse ka pika ajalooga autovõistlust. Loodusrada oli huvitavalt tehtud, nii et tee peal nägime mitmeid suuri kilpkonni, delfiine ja teisi huvitavaid elukaid.

Elupaika tagasi sõites möödusime kvartalist, mida ehtisid ühed ilusamad vanaaegsed forrest gambilikud majad, kus kõik tuled põlesid ning pered üheskoos suure lauataga õhtusööki nautisid. Täpselt nagu filmis.

Tagasi kodus hakkasime pihta magusaga. Meie valikus oli mitu kooki, vabandust pirukat ehk pied. Kohalikud võtsid selle vaat, et enda elukohuseks, et meile, ida-eurooplastele selgeks teha, millepoolest cake ja pie erinevad. Mulle jäi ikka suts segaseks, kuid hea, et nad ise nii hästi neil vahet teevad.

Pärast magusa söömist ootas meid ees kohalik rahvamäng "viska rõngad auku". Mäng ise oli suht primitiivne, kuid seda mängides tõmbas adreka päris kõrgele, nii et lõpuks kogunes kontosse mitmeid võite ja väga tasavägiseid kaotusi. Hiljem hakkasid mehed toas mehejuttu puhuma, naised lauamängu mängima ning mina lugesin innustunult oma hirvekütti.

Hommikul üllatus-üllatus olid menüüs jällegi praetud munad, peeekon ja röstsai (lisaks eelmise õhtu jäägid). Söömise ajal uurisin, et kas neil igapäev tuleb selline suur hunnik posti nagu sellel hommikul. Tuli välja, et tuleb jah ning enamuse sellest moodustavad junkpost ja erinevad arved. Arveid maksavad nad endiselt tšekiga (neile oli suht suur üllatus, et mujal maailmas sellist asja väga ei ole). Nii et saad arve, kirjutad vajalikus summas tšeki välja, paned selle kaasas olnud ümbrikusse, mark peale ja posti tagasi. Neile hästi loogiline, mulle väga kummaline. Teadsin loomulikult ka varem, et nad nii teevad, kuid miskipärast uskusin, et praegusel ajal kasutavad nad juba internetti. Rääkisin kuidas meil asjad käivad, millele kohalikud vastasid suhteliselt suure umbusuga ning paljude lugudega, kuidas internetist makstes võidakse sind väga lihtsalt paljaks varastada. Huvitav süsteem on ka poodides ja tanklates, kus saab kassas kaardilt (vahet pole kas deebet voi krediit) raha välja võtta. Austades erinevaid kultuure, tundub mulle nende süsteem ikkagi suhteliselt primitiivne ja jabur. Kuid arvestades liikuva posti mahtu on ju igati loogiline, et US Postal oli Lance Amstrongi klubi pikaajaline peasponsor.

Et pühade järgne päev raisku ei läheks, siis lasksime veel erinevatest relvadest täpsust. Usakad on ju teada-tuntud relvafiilid. Pärast seda panime pillid kokku ja kodupoole punuma.

Kui aus olla, siis ootasin tänupuhadelt natukene rohkem tavasid ja sügavust, kuid kogu see üritus andis väga hasti edasi ameeriklaste natuuri, mis on meie omaga võrreldes suts positiivsem kuid lamedam.

ps.kilpkonna söömine oli puhas autori fantaasia ning pildil olnud loom sibab siiani rõõmsalt ringi :)

Tydruk, kes mangis tulega

Kylalisblogija Liina asus taitma Siimu poolt mulle varem pandud kohustusi :)

Kuna valdavalt toimus raamatu lugemine rannas voi basseini aares, siis koige raskem oli otsustada kas lugeda raamatut kohuli voi selili - kohuli on paganama mugav lugeda, kuid pohjamaiselt heleda nahaga nagu ma olen, ei saa yhes asendis liiga kaua paikese kaes peesitada. Selili lugemise miinus on see, et tuleb lugeda paikeseprillidega ning on suur voimalus, et lahkun rannast paikeseprillid paariks jargmiseks nadalaks naos. Seda ka nagu ei tahaks (eriti kui selline kogemus on juba olemas ning olen saanud poes kommentaare a'la "Hey lady, take your sunglasses off... hahahaaa"). Kui olin leidnud sobiva ja sobraliku suhte raamatu lugemise ja peesitamise vahel, oli raske mind paariks jargnevaks paevaks raamatu kyljest lahti rebida :)

Raamat on kirjutatud niivord lennukalt, et seda lugedes jaab mulje, nagu Stieg Larsson oleks raamatu kirjutanud yhe hingetombega (voi siis mitte pikemalt kui selle raamatu lugemine aega votab). Raamatu teeb kytkestavaks see, et lugu ei kirjelda yhe situatsiooni monotoonset arengut, vaid teksti on poimitud sama situatsiooni mitu eri varvingut labi erinevate tegelaste. Kui moni loik loppeb ja jaad lootma, et jargmine loik annab situatsioonile lahenduse, siis pead pettuma - moni tegelane suudab aegajalt paarisajaks lehekyljeks ara kaduda, et siis oma vaatenurgaga taiesti ootamatult jalle lagedale ilmuda. Selleks ajaks on Sul selle tegelase kohta tekkinud oma arvamus, seejarel kas pettud oma tekkinud kujutluspildis voi rokkad roomust, et just sellist syndmuste kulgu olid Sa viimased paarsada lehekylge oodatud (vaevalt, et see viimane kyll juhtub :)), kuid keegi ei jaa ilma rohketest yllatusmomentidest ;)

Raamatu lopp on niivord ponev, et vaatad hoolikalt labi ka viimasele lausele jatkuva valge raamatulehe, et ega sinna ei ole sattunud moni lause, mis voiks anda vihjeid jargmise raamatu syndmustele. Kahjuks minu oskuslikud nuhkimisoskused sellist apsakat siiski ei avastanud ning inglise keelset kolmandat osa ma vahemalt hetkel ei plaani katte votta ning jaan ootama tolget emakeelde, et siis nautida kogu teksti oma detailide rohkusega :)

Ilus elu Ameerikas vol2

Siin on koik SUUR.

Eile kaisin usa 6-das ja florida koige suuremas mall'is (kaubanduskeskuses), mille pindalaks oli 221472m2, mis vordub umbes 40-ne taismoodus jalgpallivaljakuga. Auto parkisime kohe ukse juurde, kuid uhest otsast teise kondimiseks kulus mul kiire sammuga 48min.

Kahe reaga munakarpe ostavad ainult pussyd euroopas, siin on 3-6 rida. Pakk void saab hoopis teise tahenduse, kui selle normaaliks on 200g asemel 1,5kg. Kaisime Liinaga burger kingis ja saime sealt sellise topsi jooki, et kui sellega Parnu rannast vett votta, siis jaab Kihnu kuivale.

Selle teema lopetuseks tuleb markida, et isegi peldikus on pissuaarid rinnuni ja umbes 75cm laiad, et saaks ikka taiega tulistada. Kui see millegiparast peaks seinast lahti tulema, siis oleks eluga kiire capice!

Liikumine on elu

Inimesed voib jamedalt jagada kolmeks. Esimese ja ulakaalukalt suurima ruhma moodustavad pool tonni kaaluvad elukad, keda millegiparast samuti inimesteks kutsutakse. Kui nende rasv oleks sama maitsev ja vaartuslik nagu huljeste oma ning kui seda kannataks konservi panna, siis poleks enam aafrika naljahada probleem. Nemad jala ei liigu. Nende suurimaks pingutuseks on kae valjaajamine mc'i draivinnis, et jargmine burks katte saada.

Teise ruhma moodustavad vanurid ja mujalt sissetulnud, kes jalutavad terviseks voi soidavad rattaga.

Kolmada ruhma moodustavad sportlased, kes olid trennis kui ajusid jagati. Seetottu on pidevalt naha nagu koveras jooksvaid inimesi ja ennast punni pumbanud atleete, kes ei tee arbuusil ja porgandil vahet. Vaevalt nad naudivad oma tegevust. Spordiriietusest parem ei raagi. Uldse tundub siin olema mingi aarmuste maa, kas oled nii fann, et oled 5 paeva oodanud kinosabas, et naha esimese saalitaiega njuu muunini voi sa ei tea sellest absoluutselt midagi, isegi mitte seda, mis loom see kino on.

Rattaga soitjad siia jagub ning usun, et sellistel rattafannidel nagu Tarmo, Priit ja Riho oleks siin monus treenida kull. Kaisin tana ise samuti soitmas, kull kruiserituupi pilliga ja plahvidega, kuid parem Midagi kui tuhjad pihud ja karvamuts (tervitused Mardile! ;D).

Ilus elu Ameerikas vol1

12.nov oli ringiga margistud, see oli paev, kui loppes minu palgatoo ning algas veelgi mahukam ja vastutusrikkam unistuste taitmise too.

Viimased koned, kotid-pakid, voileivad ja ajee Florida poole. Tallinnas laks kamaga libedalt. Olin juba pikki nadalaid Liinaga kodus harjutanud ja kui tadi tsek-innis paar minutit peale kella viite hommikul vaatas meie suurt 34kg kotti ja kusis "Et kas teil seal spordiasju ka on?", siis tuli kiirelt sunkroon-vastus " Me lahme ju 3 nadalaks ussa, kuhu me need koik asjad ara peame mahutama siis..". Ja olimegi mael :)

Lennud laksid suht kiirelt, kuna seltsiks oli vagagi haarav Stieg Larssoni "Tudruk, kes mangis tulega", mis on samuti nii hea, et vaarib vahemalt eraldi lugu siin blogis (mille kirjutab kohevarsti eesti-uusjahaarav-kirjapulk Liina) . Miami kohale joudes selgus, et don johnson on still alive ning pikad riided on seal ainult mustadele (oi kuidas tahaks kirjutada eesti-paraselt neegritele, kuid kardan, et kohalik IT-blakk-knait-bande avastab need sonad siin blogis ning juba hommikul pean neile opetama, mida teha kui mustmees rundab seljatagant suuuurekummistmu****ga. Sama keiss mis Brunoski).

Siia sekka ka anekdoot, kui Soomes toimub sauna-MM ning laval on kolm sommi ja mustmees. Viskavad leili ja higistavad, nii juba 20min. Jarsku mustmees tunneb, et kole tahtmine on sitale minna, kuid voistlus ei luba. Kuna midagi muud ule ei jaab, siis otsustab ta vaikselt lavalaudade vahelt sittuma hakata. Moni hetk hiljem on uks somm pea suure kuumuse eest alla surunud ja naeb lavaall toimuvat, mille peale utleb valjult "Voi vittua, neekeri sulaa....".

Veel tunnike rongisoitu ning olimegi juba kohal on uues kodus Delray Beach'il. Esimene nadal oli tuulejumal meiega armuline ning seetottu saime rahulikult paikest votta ja poodides shoppamas kaia. Selle aja jooksul on igasugu huvitavaid tahelepanekuid tehtud, millest varsti lugeda saate..

Ps. head uudised joudsid minuni, et Marguse eesjuhtimisel on arvestatav jouk ennast kevadeks Vietnamisse sattinud. Keep going bra's! :) Ja koik teised votke temaga uhendust, et ennast samuti punti saaks.

Lohetätoveeringuga tüdruk

Ehk siis maakeeli Män som hatar kvinnor (Steig larsson RIP) on täiega sedööver. Etterutates võin öelda, et pettuma peavad ainult need, kes loodavad sealt mõnusat surfijuttu leida. Raamat on täiega sõltuvust tekitav dektetiiv-romaan. Niikui kätte saad, siis ei taha enam käest panna.

Selle parimaks näiteks on Pärnu-Tallinn ots pühapäeval koos surfikunnide Marguse ja Mardiga, kus tavaliselt jätkub juttu maast-ja-ilmast, siis seekord võtsin tuimalt raamatu ette ja lugesin kuni haruteeni.. õnneks ei pannud nad seda pahaks :)

Raamat haarab just oma värskuse ja tõelisusega, vahepeal tekib tunne nagu oleksid seal ise osaline. Puudu ei ole ka armastuse eri vormidest. Alustades alateadvuse sügavamaid sooni masseeriva tundepuhangutega ja lõpetades psühhopervessuse-pataloogia valdkonda kuuluva pulseeriva isa-venna-õe suhtega, kus vägistatakse kõiki nii kuis raksub. Raamatu suuremaks plussiks tuleb lugada veel seda, et autor on suutunud ära hoida ilusaid lõppe ja kokkuvõtteid ning asendanud need huvitavate ei-osanud-oodatagi üllatustega.

Sõltlastele lisaks trioloogia osad: Tüdrku, kes mängis tulega ja The Girl Who Kicked The Hornets (pole veel ära tõlgitud)

Andke tuld!

Läbikukkunud avantüür

Mõnikord on juba ette teada, et oled kaotanud.

Eile õhtul sain Liinalt kõne, et ta vist ei jõua enne küllaminekut poest läbi lipsata, parem kui mina seda teeksin. Ja et asi ikka kristal-kleer oleks, lisas ta muuseas, et osta midagi head, midagi eriti spetsiaali, üllata mind... Viimane kord kui Liinat üllatama pidin, kukkus see välja nagu uppund kuke pakkumine pidulikul õhtusöögil...

Olukorra muutis veel keerulisemaks asjaolu, et olin just enne pool kooki (tagasihoidlik nagu ma olen) kinni pistnud ja ainuüksi selle peale mõtlemine ajas mao turri. See on suht sama keiss kui täishetero saata haard-koord geibaari endale kaaslast otsima. No üldse ei kutsunud, kuid saatuse ees pole kellelgi pääsu. Lonkasin lonkat-lonkat selverisse koogileti ette ja hakkasin praadima. Täpsemalt valima. Otse loomulikult oli valikus 1001 erinevat kooki-torti, mis mulle rõõmsalt otsa vaatasid. Kuid arusaades minu raskest olukorrast, hakkasid vaikselt naeru mugistama, samal ajal lauldes: võta võta mind, ma olen kindel valik, teel diivanile...

Ja nii ma seal valisin ja valisin, suutmata otsustada millised koogid vastavad etteantud kriteeriumitele. Panin koogi korvi ja võtsin välja. Siis jälle uuesti korvi, kuid ikkagi ei tundunud õige valik. Peas vasardamas üllatuse nõue. Peale viiteteist minut marineerimist koogileti ees muutus see kahtlaseks turvadele, kes tulid nägemisulatusse minu tegevust kontrollima. Nende asemel oleks ise hoopis konkreetsem olnud, et üllatusi vältida. Lõpuks, laup higine, valisin kaks kõige ahvatlemat kooki korvi ja liikusin kassasse nr 13. Auto poole sammudes läks tunne juba päris mõnusaks, nagu oleks mingi eriti olulise asjaga hakkama saanud.

Kuid see ei olnud veel lõpp. Sõites külaliste manu, hakkasin tee peal mõtlema, et ok küll, et koogid on head, kuid kas nendest jätkub. Sest lisaks sellele, et nad pidid vähemalt ringiga paremad olema kui kõik teised koogid maailmas ja lisaks veel üllatuse valmistama. Kuid mitte vähem oluline oli samuti maht, mis rahuldaks kõigi vajadused. Egas midagi, ots ringi ja uuesti poodi.

Näpus kolm kooki, mis hilisemal degusteerimisel väga heaks kiideti ning millest rohkem kui 75% üle jäi, liikusin julgelt vastu oma saatusele.

Kõik maailma naised: kui te midagi tahate, siis palun öelge meestele mida te TÄPSELT tahate, siis kõigil elu kergem. Las üllatused tulevad ise teie juurde.

Uppund kukk jäi seekord maitsmata :)

Kahe staadioni jooks

Viimased paar aastat sai niisama nillitud kuidas teised jooksid ja plaani peetud kuidas ise kiirelt jooksma hakkame. Seekord sai unistamisest edasi liigutud ja paar tundi enne soodusregamise lõppu, nimed kirja pandud. Kolmeks vapraks kujunes ilus ja kiire Liina, külmas-merevees-karastunud Margit ja tuult-ootav mina ise. Kuna naiste konkurents oli väga tihe ning esikohtade jagamisel olid mängus nii veri kui pisarad, siis leidis konsesus sobivaks fotosüüdistajaks minu.

Vanaisaga oli varakult kokkulepitud küüdi teema, et ikka korralikult õigeaegselt kohale jõuaksime. Et asi ikka väga kindel oleks panin vanaisa oma null kuule uued küünlad ning puhastas ka karbussi ära. Punkt 11 pidime liikuma hakkama. Enne seda tegime vanaisaga operatsiooni räästad-lehtedest-puhtaks, pärast mida oli karmavõlg tasutud ja aeg teele asuda.

Kuigi sudune ilm oli aknad uduseks varjutanud, ei takistanud see vanaisa mul-on-bemmil-kuued-kummid laulu taustal teed alustada. Tagaistmel jooksu naisesikohapretendendid. Kellest üks oli eriti kelmikas..

Tänu uutele küünaldele ja lahti puhutud karbussile liikusime vägagi kiirelt stardipaika, kus siksile väärilised parkimiskohad olid juba hõivatud. Kuid tänu meie erakordsele nutikusele leidsime koha natuke eemal. Numbri kätte saamisega probleeme polnud, kuna erinevalt kahe-silla jooksule oli seekord eradi tädi toim-kadari nime jaoks. Rõõm tõdeda, et esikohapretendente koheldakse vääriliselt.

Aeg oli asuda sooja tegema. Seekord me eriti ei pingutanud. Liina tegi 8*750m lõike ja Margit käis terviseparadiisi juures ujumas.Viimased ventiused ja oligi aeg starti asuda..














Rajal käis kõva andmine...

Mille tulemusena võideti karikaid..

ja tehti pilte nõrgematega..

Ürituse after-party toimus klubi Estonia termides, kus ei puudunud kõikvõimalikud maailma saunad ja bassud. Lõõgastus missugune :)

Täitunud ennustus

Vastvalt valmistulemustele võin ennast pidada võitjateleeri. Küll mitte valitud erakonna, vaid oma täitunud ennustuse tõttu. Teooria seisnes selles, et kui kõik paremerakonnad moodustavad ühtse löögirusika keski vastu, siis sellisest vastasseisust võidab ainult savisaare juhitud keskfraktsioon. Ja nii ta läkski.

Pole mõtet halada teemal, et kõik inimesed on ikka lollid küll, et nad kohukesi valisid. Pigem tuleb au anda nende heale pr tööle ja tegemiste isikustamisele, nagu tõdes gran old poliitikavaatleja Rein Toomla.

Esmalt oli nende edu taga hoopis parempoolsete ühisrusika puudumine ja mannetu pingutus. Kui ikka näha on, et ühtpidi asjad ei tööta, tuleb valida teine tee, mitte samamoodi edasi suruda. Vähemalt kui eesmärgiks on olukorra muutmine.

Teiseks hääletas nende poolt ikkagi rohkem kui kolmandik valijast ehk siis iga kolmas valmisõiguslik valija. Seda gruppi ei moodusta ainult jõhvi-narva-lasnamäe elanikud vaid ka sinu sõbrad, tuttavad ja sõprade tuttavad. Küsimus on pigem selles, et kui hästi ennast tunnen elades riigis, kus rohkem kui kolmandik usub, et demagoogia viib edasi?

Kolmandaks tahavad kõik valiku teinud inimesed olla võitjate seas. Et nende hääl on läinud ikka võitjatele. Kes tahab olla kaotajate poolel?

Neljandaks on keskide suure võidu taga rahvaliidu vägagi madal reputatsioon ning nõrk esitlus, mistõttu paljud reiljani sõbrad toetasid kohukesi.

Elu läheb edasi ja 2011 aastal saame valida uue riigikogu ja presindendi. Loodan siiralt, et tänased kaotajad teevad oma tegevusest korraliku analüüsi ning järgmisel korral ei korda oma varasemaid vigu.

Muidu juhtub nii...

Hullar

Plaanimist, kuidas Bangkoki piletid hulludeltpäevadelt ära krabada, hakkasime plaanime juba eile õhtul. Vaatasime välja sobivad kuupäevad, sobitasime neid edasi-lendudega, helistasime stockki, et uurida, kes ja kuidas ning viimaseks panime kellad poole seitsmeks äratama.

Hommikune ärkamine läks suhteliselt libedalt, kiirelt dušš-kamm-meik ja autoga hullumaja poole. Plaan nägi ette kahepoolset rünnakut: Liina (kaval) teise korruse uksest parkla poolt ja mina (tugev) peauksest. Kohalejõudes oli üllatus suur, kui oodatud massi asemel oli teise korruse ukse taga vaevalt 10 ininmest. Viimased toetavad sõnad ja liikusin ise oma lahingülesande suunas. Jõudes sinna, avanes mu ees selline pilt:

Kõik olid ennast tihkelt ukse juurde kobarasse surunud, mis oli ka täiesti mõistetav arvestades külma hingust, mis puhus vähemalt kakskümmend meetrit-sekis otse kuklasse. Seltskond oli kirev. Esirea moodustasid peamiselt keskealised naised, nende taga kobaras olid nende mehed või poikad. Minu kõrvale jäi kolmene seltskond idamaalt, kes ilmselgelt olid sama asja jahtimas mis minagi. Seetõttu jätsin nad ajapikku enda selja taha. Veel oli hulga vanemaid daame baretiga, kes olid vist lihtsalt uksega eksinud. Mida minut edasi seda rohkem rahvast juurde tuli ja tihedamks surumine läks. Samuti võis tähendada muutusi daamide suudes, mille nurgad võrdeliselt järele jäänud minutitega, järjest allapoole vajusid. 5min enne avamist kui turvamehed tünga-tiiru ukse juures tegid, mistõttu kõik juba trügima hakkasid, tundsin esimest korda puudust kaamerast, millega oleks saanud kõik linti võtta ning hiljem kuskil psühholoogia loengus massipsühhoosi osa juures teistele laivi näidata. 3min enne avamist oli selge, et keegi enam vennaarmu ei tundnud. Need kes olid enne rõõmsalt vestelnud, vaatsid nüüd juba kivistunud pilguga ukse suunas. Teistest rääkimata. Kätte oli jõudnud viimane minut...

Väike lootus oli, et saab verd näha, aga arvestaes masut-täpet-osturalli möödumist - ja solarise avamist, uskusin et suurem lööming on juba peetud. Kuid võta näpust, sellist märulit, mis toimus peale uste avamist ja osanud oodatagi oma pöörasemates fantaasiates (mis iseenesest on ikka täiesti kreisid :)) Uks murti lahti ja lahing algas. Tagumised surusid täiega peale, eesmised sõimlesid ja karjusid, üksteist lükati kõrvale ja nõrgemad kukkusid maha, mis loomulikult ei läinud korda tugevamatele, kes neist sõna-otseses-mõttes üle-jooksid. Järgmine proovikivi oli eskalaator, kus mõlemad trepid sõitsid üheskoos ainult ülesse. Keegi ei lasknud ennast petta trepi aeglasest käigust ning kõik tormasid kahesajaga ülesse, memmede kiirus oleks isegi heas-vormis-erki-noolele saatuslikuks saanud. Ja siis läks järjekorra numbrite jagamiseks, vabandust rebimiseks. Finnairi töötajad olid olnud suhteliselt naiivitarid, lootes et kõik rahulikult pileti rebivad ja järjekorda asuvad. Selle asemel käies tohutu tõuklemine ja kaklemine, mistõttu reisibüroo mees tõstis masina õhku ja püüdis sealt edasi jagada. Mis oli suur viga, kuna ta suruti tohutu jõuga vastu seina, umbes nii:

Tohutu mäsu, massispsühhoos max levelil, kõigil mina-varsti-palmi-all pilk silmes. Ainult mati kaal oleks ennast koduselt tundnud. Mingi hetk hiljem nägin Liinat, kes lehvitas juba järjekorra numbriga, mis oli temal kui sihvakal ja saledal, õnnestunud saada.

Võitlesime ennast inimsummast välja ja olime väga õnnelikud väikese võidu üle. Mis sest, et viimased 5min pidi käituma nagu LOOM ning Liina kott rebiti puruks. Kuid see käib ju kõik mänguilu juurde.

Pärast seda kui Liina oli paar tundi oodanud, sai selgeks, et meile sobivad piletid said otsa. Pole hullu, piletid saame mujalt ning alati on tähtis nautida teekonda. Ja sellist elamust saab ainult hullarist, kaks korda aastas :)

Väärtfilm ja kanatiivad

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama oma parimast väärtfilmi kogemusest, mida kogesin aastaid tagasi Pärnus Soosaare korraldaval igasuvisesel üritusel. Noor ja naiivne nagu ma olin olin, tundsin hea meelt selle üle, et kolme filmi sai minna vaatama ühe hinnaga. Kahekümneviiene rõõmsalt näpus võtsin suuna oma endise kooli poole, kus filminädal aset leidis. Peale minu oli veel rahvast kogunenud, mistõttu istusin kuskile keskele maha, kõrvuti koos vanaema ja tema kahe lapselapsega. Tagant järele tunnistades tundub, et elu jooksul omandatud tarkused ei päästnud vanamemme piinlikkusest ja punastamisest. Naiivitar nagu minagi. Ja hakkas pihta.

Soojenduseks oli lühifilm inimestest, kes elasid prügikastides ja nende kõrval. Kuigi mõni hetk tundus, et filmis näidatud lehk jõudis ka vaatajateni, siis keegi sellest välja ei teinud. Ikkagi väärtfilm. Siis hakkas teine film, mille jooksul vanaema vahelduva eduga pidevalt lastelaste kõrvu ja silmi üritas katta, kuid nagu bioloogia tunnist teame, siis oli tal selleks ainult kaks kätt, millega tuli hoomata nelja sisendit. Film rääkis siis meeste gastreerimisest ja elust peale seda. Oppi näidati ka. Tore film oli, mis pani kõik mehed saalis vaikselt nihelema. Kuid see oli alles soojendus viimasele filmile.. Final strike'ks, et kogu teema rahvale ikka kohale jõuaks oli valitud dokfilm gei pornofilmi tegemisest (kus geid olid ikka ainult mehed). Seal näidati erinevate teoste valmimist, näitlejate omavahelisi suhteid, armumisi, armukadedust ja loomulikult ei puudunud sealt hardcore geiporn, kus mehed ennast vaikselt sisse õlitasid ja üksteist pumpama hakkasid...

Vabandan vanaema eest, kelle üleelamine oli jäänud hetkeks kõrval. Usun, et ta ei olnud midagi sellist varem näinud ning veel vähem tahtis, et tema väikesed võsukesed ennast homomeeste maailma iseärasustega kurssi viiksid. Viimane tilk karikasse oli see kui üks lastest küsis: miks see väiksem onu tahab suure onu nokut ära süüa...? Mille peale sai endisel tulest-ja-veest läbikäinud nõukogudenaisel mõõt täis. Võttes lapsed kaasa, liikus ta nende silmi/kõrvu kattes ja samal ajal rusikat ekraani poole viibutades saalist välja. Helesinine lapsepõlv sai päästetud. Napilt küll. Viisteist minutit hiljem oli mehed oma pumpamised ära teinud ja Soosaar tänas publikut toreda laupäevaõhtuse väärtfilmi nautimise eest. Minu jaoks olid väärtfilmid omandanud hoopis teise mõõtme.

Sügisene reedeõhtu Pärnus kutsus meid Liinaga kinno väärtfilm Rickyt vaatama. Eeldusel, et tegemist on tõelise kunstiteosega ja rahvast tuleb nagu murdu, ajasin Liinat takka, et ta ennast kiiremini formuleeriks paremate kohtade nimel. 25min enne algust kohale jõudes olime esimesed. 10min enne olime viiekesi. Filmi alguseks oli kogunenud nii oma 30-pealine seltskond, mis oli arvestades Mai kino suurust ikka väga väikene. Ei saanudki aru, et kas pärnakad vanad kultuurilembid olid teadmatuses või nad teadsid meist rohkem. Filmi plakatil oli süütu lapsuke, mis tõotas romantilist perefilmi..

Tegemist oli täiesti out-of-the-box filmiga, mis kuidagi ei mahtunud minu etteantud raamidesse. Soojenduseks näidati sellist elu, mis kutsus minu sisemusest esile terve triaadi ebamääraselt ebamugavaid tundeid. Kui see oli filmitegija eesmärk, siis oli see täidetud. Selliseid suruvaid ja sul-ei-ole-mingit-muud-võimalust tundeid ei soovita isegi oma vaenlasele. Teine kolmandik sisaldas seevastu bioloogiast (jälle!!) õpitut, kuidas beebist kana saab või vähemalt kuidas talle tiivad kasvavad. Selle taustal arenes vildakas pereelu, mida heameelega kogeda ei tahaks. Parim osa sellest oli stseen, kus mees tuli pärast paarikuist eemalolekut koju tagasi ja naine küsis, et kas tal oli ka teisi naisi sellal, millele mees vastas: eks seiklusi ikka oli, mitte midagi tõsist ning koguaeg mõtlesin sinule. Naine oli vastusega rahul. Kõige positiivsem oli filmi lõpp, kus lapseema ennast tahtis ära uputada, kuid just sellel hetkel tuli tagasi kaudunud laps-lind, kes andis tema elule uue mõtte ja produtsendile võimaluse film lõpetada.

Kokkuvõtvalt oli tegemist tõelise väärtfilmiga, mis äratas kehas paljud unnesoikunud tunded ning sisaldas tarkuseteri, mida igapäevaselt kasutada.

Ticket affair

Kõige raskem oli otsuse tegemine. Vähemalt alguses tundus nii :) Tegelikult osutub keeruliseimaks lendude, kindlustuse ja muu sellise orgunn, eriti kui oled sisimas kokkuhoidlik ja seda mõtet toetab mitte eriti paks rahakott ja kogemuste puudumine antud valdkonnas.

See on sarnane pesumasina ostuga, et tahaks ju endale mingit head-normaalset-toredat masinat ning selle otsimisele mitte väga aega kulutada. Tegelikkuses kujuneb sellest pikk uurimisretk tehnika ääremaile, mille lõpus oskad poes müüjat juhendada ning tead pesumasina hingeelu puudutavaid seike. Samuti seda, miks ühenduskohatihendeid müüakse 1o kaupa...

Ok, vaatame kõigepealt bookinghousist, siis lendamast, siis soovitab sõber vaadata emiraate, qatarri, kusjuures samal ajal leiad ennast estraveli lehelt lufthansaga tõtt vaatamas. Nii ok, saame bangkokki, kuala lumpurisse või hong kongi, kuidas sealt edasi. Aa sealt lendab air asia, sealt saaks vietnam airlinesiga, krt seal ajad ei klapi ning seal hinnad on liiga kõrged. Oohh mis värk turkish airlines viib nii soodsalt kohale :)))) liiga vara rõõmustasin... mida odavam lend seda rohkem piiranguid jne. Juhe hakkas vaikselt kokku jooksma. Viisin varajasel hommikutunnil Liina täikale kaupa leidma ja suundusin ise reisieksperti, et sealt miski abi. Rääkisin mure ära, kuid juba poole jutu pealt sain aru, et tean vähemalt sama palju või natuke rohkem kui nemad. Igatahes tüdruk seal saatis mulle pakkumised, kuid mitte midagi uut. Hakkan juba mõtlema, et äkki peabki lihtsalt kallima pileti ostma. Oleks ju mõnus koos finnaairiga 15hga bangkokki jõuda. Helistan veel bookinghousi ja lendamasse ja uurin, et äkki neil mingid spetsiaalid millest mul aimugi pole. Nope, nothing. Reisiekperdi tüdruk on esitanud endale väljakutse ja pommitab mind pakkumistega. Kuid ei midagi. Lõpuks saan Liinalt mõtte otsida üheotsa pileteid, mis tavaliselt muidu samas hinnas, mis edasi-tagasi või isegi natuke kallimad. Uurin ja otsin kuni järsku leiangi endale sobiva pakkumise :) Kuna reisiekperdi tüdruk on kõvasti pingutanud minu piletite nimel, siis saadan talle kirja, et näe selline pilet, ostan Sinu käest. Hetk hiljem saan vastuse, et saab küll, kuid hind kuus sotti kallim. Südametunnitusehääl annab endast märku, korralik ja hästi kasvatatud nagu ma olen. Annan reisiekperdi tüdrukule veel tšäänši, et ostan temalt kui ta teeb mulle sama hinna, mis mina sain. Saan eitav vastuse ja rahakotihääl võidab. Pilet lukus.

Sama teema tekib kindlustusega, kus tekib hea suhe reisikindlustusest Jannoga, kes vastab kannatlikult mu kõikidele rumalatele küsimustele ja on igati abiks. Igaksjuhuks vaatan ka pakkumist iziist, kus pakkumine tuleb 35% soodsam. Saadan küssi, et mis värk on, mille ta vastab, et ta soodsamalt teha ei saa. Dääm, jälle südametunnistuse hääl. Iziist saan lisaks vastuse, et kui ma tahan tõrget ja pagasikindlustust ka, siis kõige lühemalt teeb seda seesam - kaheks nädalaks (lühemaks ajaks ei ole Mitte-Mingit-Võimalust, ennem astub ansip keski), keegi teine ei võta üldse nii lühikeseks ajaks. Saadan neile vastu suhteliselt tõreda kirja, et ma ei ole nõus maksma rohkem kui 2 päeva eest, sest reaalselt mul rohkem seda vaja pole. Hetk hiljem helistab mulle iziist tädi, kes on väga õnnetu häälega, kuid lubab asja veelkord uurida. Endal mul kraabib täiega hinge, et teisi niimoodi tundma panen.

Peab ikka õppima rohkem oma sõbralt herr Soolalt, kes teeb isegi politseile selgeks, et kui tema R1 läheb linnas esimese käiguga 92 välja, siis ei ole see liikluseeskirjade rikkumine vaid korravalvurite enda probleem :)

10min hiljem saan iziist kõne, et seesam on ikkagi nõus mulle kaheks päevaks tõrget ja pagasikindlustust tegema. Lõpuks tehtud, süda on rahul ja mõnus kergendustunne liigub kerre. Rikkam nii kogemuste kui piletite osas, jääb mul hinge kriipima see, et parema hinna saamiseks pean kellegagi tõre olema.


ps.nüüd hakkan Liinale pileteid otsima... :)

Kauakestev vikerkaar ehk kuidas kõik alguse sai

Vikerkaar on optiline nähtus, mille põhjustab päikesekiirte murdumine ja peegeldumine vihmapiiskadelt. Vikerkaar on inimesele nähtav spektrivärvide kaarena. Tavaliselt eristatakse lainepikkuse kahanemise järjekorras seitset värvust: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine ja violetne. Enamasti ei ole siiski neid kõiki võimalik eristada. Nende värvuste kasutamise vikerkaare kirjaledamisel kinnistas Isaac Newton, kes aastal 1672 avaldas artikli "A new theory about lights and colors". Selline on siis Vikipeedia selgitus vikerkaarest.

Minu jaoks tähendab vikerkaar suve, sooja, sõpru ja armastust. Kõige rohkem kohtan vikerkaart surfates, just siis kui laua alt väljuvad veepiisad moodustavad päikesega õige nurga, tänu millele jälitab mind päris oma vikerkaar. Oma seitsme värvi ja parimate omadustega. See on nagu isiklik Peetrus, kes sind valvsalt hoiab. See on nagu vana hea sõber, kes alati Sinuga surfates kaasas on, keda ei pea paluma ega keelitama, ta lihtsalt on. Kõik need head asjad kokku põhjustavadki selle, miks mind üha rohkem mere äärest leiab.

Kuigi surfatud on juba pea 5 aastat, siis õige äratundmine tuli alles sellel hooajal. Seda suhet on hea iseloomustada tüdruksõbra näitel. Sul on pikalt olnud kaaslane kellega on Sul hea koos olla, kuid üks hommik ärkad teadmisega, et Tema ongi see, kellega tahad elu lõpuni koos olla. Simple. Peale sellist heurekat on elu lihtsam, sa tead mida tahad ja kõik head asjad tulevad ise Sinu juurde. Üks asi viib teiseni jne kuni tegeledki asjadega, millest ei olnud julgenud isegi unistadagi.

Nii sai lugu alguse.