Monday, March 29, 2010

Kargumeeste hirmude TOP5

1. Konkurentsitult on esimene jää oma erinevates olekutes. Nagu näiteks: veega kaetud jää, lumega kaetud jää, jää mis esialgu ei tundugi jää ning kõige mõnusam on muidugi jäine kaldus kõnnitee.

2. Kõiksugu trepid ja astmed. Otseloomulikult mida mida kõrgem aste ja pikem trepp, soovitavalt keeruga, seda parem.

3. Kahelkiviplaatidest põrandad. Esineb rohkesti kaubanduskeskustes. Eriti isuäratavad siis kui need on veel märja lapiga ületõmmatud.

4. Kitsad tualetid. Teadagi miks.

5. Siis kui taevas nutab ja ainuke võimalus on tubased tegemised.

 kargud

Sunday, March 28, 2010

Elu enne oppi, opi ajal ja pärast seda

Tallinnasse tagasi jõudes oli optimism kasvanud päris suureks. Kuskil südamesopis oli tekkinud lootus, et äkki vietkongid said asjast valesti aru ja panid jala igaksjuhuks kipsi, äkki on seal ainult kõva põrutus  või miskit. Sisemuses juba kujutasin ette kuidas mult kips ära võetakse, miskit sorti side ümber põlve keeratakse ja soovitatakse väga hullu mitte panna. Kipsi äravõtmisest oli saanud kinnisidee.

Pärast perearsti juurest käimist ja haiguslehe fikseerimist oli otsetee Ortopeedia Arstidesse, kuhu dr.Ants Kantsi juurde oli õnnestunud aeg panna. Kipsi äravõtmisest oli kujunenud juba elumõte. Pirita suusaradadest möödudes oli hingest käinud läbi erutusvärin, mis süstis lootus järgmisel päeval Jõulumäele sõitma minna. Arsti juurde sisse saades oli minu esimeseks küsimuseks, et kas kipsi saab ära võtta?? Mille peale doktor vaatas kaasasolnud pilti põlvest, sügas habet ja ütles: noormees, kipsi ära võtmine on hetkel su kõige väiksem probleem. Kas sa seda kohta siin näed, osutades hallile alale röngtenipildil…siit ei paista midagi hullu, kuid toetudes oma kogemustele ütlen, et kui siit kompuuteruuringteha, siis oled sa suht sügavas sitas. Helistan haiglasse ette, et nad Sind esimesel võimalusel operatsioonile võtaks.

Hetkega olid minu lootused-ootused purunenud ning tulevik tundus tume. Ainus lootus oli, et arst eksis ning kompuuter midagi erilist ei näita.

Mustamäe PERH’is surfasin kohe uude X-korpusesse, kus asub EMO (EriMeditsiiniOsakond), kus mind märgistati, augustati ja lükati ootele. Osakond nägi välja nagu kiirabihaiglas, kus kardinatega eraldatud patsientide olukord muutus pidevalt. Kuulsid kuidas kellegi süda lõi piip-piip-piip-piiiiiip-piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiip ja varsti nägid kuidas linaga kaetud voodi ära viidi. Seal tehti ka kompuuter, mis kahjuks näitas põlvekedra sissepoole murdu… Nüüd oli lootustel kriips peal. Reality started to hurt..

Väike lootus oli, et saab kohe neljapäeva õhtul lõikusele, kuid läks hoopis nii, et minu jaoks leiti aeg alles laupäeva hommikul. Pärast hullusärgi selga ajamist hakati mind sõidutama opisaali suunas. Kogu teekond oli nägu filmis, kus laed koos lampidega pidevalt vahetusid, liftid, uued lambib, jälle liftid ning järsku olimegi jõudnud opisaali, kus valitses ebamaine rahu ja laest rippusid ulmekad tuled. Otsustati spinaal-tuimestuse kasuks, mis tähendas seda,et arst käskis mul külili pöörata ning hakkas selgroolülide vahele süstalt toppima. Mis tõi minus esile uskumatult suure soovi mõõka panna, rögisesin, mis ma rögisesin, kuid toodud kauss jäi kuivaks. Siis kiskus uniseks. Pilt hakkas siis selgemaks saama, kui puusaluust peitliga tükke juurde löödi. Omamoodi naljaks tunne oli, näed ja tunned et lüüakse, kuid miskit ei tunne. Siis tundsin õmblemist ning varsti oligi asi klaar. 30min taastumist intensiivis ning siis oma palatisse tagasi.

IMG_0410

Alguses oli olek päris kobe, sinnamaani kui tuimestus ära läks. Siis läks kella helistamisega kiireks, et õed süstal süstal järel mulle tuimestust sisse purskaks. Ja krt isegi see ei aidanud. Peldikusse minek oli selline valude paraad, et otsustasin mitte enam juua. Puusavalu oli teatud asendites täitsa talutav, kuid jalg valutas igast asendist. Mõte oli paluda endale kanüül otse verre panna ja  paari kuu pärast uuesti üles äratada. Varsti tuli õnneks palavik, mis natukenegi leevendas kannatusi.

Nüüd olen juba kodus Pärnus ja teen nii usinalt taastusravi kui võimalik. Hetkel tundub 2 kuud mil ma ei tohi jalale toetuda, täiesti ulmeliselt pikk ebareaalne aeg, kuid eks igapäev edasi teeb selle lühemaks.

Lootus ei ole veel surnud.

Thursday, March 18, 2010

Sex, Drugs & Rock’n Roll

Seks esines küll fantaasia tasemel, kuid Jorma kaasaantud süstal töötas korralikult ning Finnairi pakutav Soome rokikogumik ei kõlba kuhugi.

Minu marsuut MuiNe-Saigon-Bangkok-Helsinki-Tallinn sai alguse kolmapäevasel pärastlõunal, sellal kui tuul sahistas korralikult ning päike polnud sugugi kade omi volüüme näitama. Mui Ne mis oli olnud minu koduks juba rohkem kui viimased kolm kuud näitas ennast viimasel päeval kõige paremast küljest. Viimase hetkeni olin mereääres ning nautisin tormist päikest täis merd, mis on nii lummav, et äraminek kujunes eriti raskeks. Liikuma hakates tuli väike pisar ikka maha panna.

Hotelli tellitud buss oli tõeline loom, vähemalt oma suuruse osas. Ega ma väga täpselt sotti ei saanud kui nad tellisid, kuid mäletan, et kuna suure ja väikese vahe oli ainult 5$, siis valisin otseloomulikult suurema. Milleks oli siis kõrgendatud kerega 15-kohaline Ford Transit. Suht aus oli seal üksi sõita, süda natuke kraapis ressursi raiskamise pärast, kuid oleme ausad, eks ole üksjagu tihketes bussides juba sõidetud ka.

Bussijuhiks oli valitud suht tasakaalukas vanem meesterahvas, kes tegi oma tööd korralikult ja 4h15min pärast olin juba lennujaamas. Mis tähendas paari tunnist passimist-ootamist enne tšekkinni. Bussis oli jalg suht enam vähem, kuid lennujaama jõudes oli olemine kuidagi hõre.

IMG_0401 uus

Varsti hakkasid asjad liikuma ning mind poputades ja ratastooli rallides sõidutati mind Tai Kuningliku Õhu bisnessklassi kohaselt Rose Lounge. Koht oli väga mõnus koos pehmete tugitoolide, avara olemise ja heade söökide-jookidega. Minu tähelepanu koondus muidugi inimestele, kes seda luksust endale lubada said. Kokkuvõttvalt võib öelda, et enamvähem kõik stereotüübid olid esindatud alates pintsaklipslastest kuni bäkkbäkerseniteni, kes sõbra kaudu kuidagi soodsa äriklassi smuugeldanud. Ja muidugi vigased nagu mina. Lennuki äriklassi osa oli suht sarnane tavalise teemaga, kuid istmeid pea poole vähem ja need vähesed ka oluliselt laiemad. Ei saanud istutagi kui juba pakuti šampust ja muid jooke. Teenindav personal oli suht hästi pugemiseks treenitud, seega seal üllatusi polnud. Söögid serveeriti kiirelt ning olid suht-koht korralikud, kuid samuti mitte, midagi väga erilist.

Maandudes oli juba tool vastas, kes sõidutas mind järgmise lennu poole, milleks oli Bangkok-Helsinki ja Finnairi äriklass. Lounge kus pidime ootama oli Rouse’ga võrreldes nõrk, kuid sisaldas samuti sööke-jooke ja pehmeid nahkdiivaneid. Seal viisin läbi ka enda süstimise, mis kohalikud töötajad hetkeks vibusse ajas, kuid aja möödudes ja seletuste lisandudes läks elu edasi.

IMG_0404 uus

Finnairi äriklass oli aus. Just selline peakski üks tavaline pikamaalend välja nägema. Hea ja sõbralik teenindus (mitte üliperssepugevgeilikoikuinunnu), sellised istmed, kus saad ennast tegelikult kah sirgeks ajada, suur ekraan ja veel paremad kõrvaklapid. Toit oli samuti vinks-vonks ja millestki puudust ei tundnud, iga hetk võisid midagi juurde küsida kui tahtmine tuli. Enne söögikorda toodi korralikult menüü, kust suurt valida ei saanud, kuid vähemalt said enne teada, mis jutud tulevad. Arenguruumi on neil kindlasti multimeedia osas, mis vähemalt kaks korda kokku jooksis ning mille sisu väga tihe ei olnud, vähemalt võrreldes KLM’i turistiklassiga. Näiteks muusika osas oli peamiselt soome omad peerud, no palju õnne…

Ratastooliga reisides on huvitav see, et kui muidu ikka kõik naeratavad ja lasevad niisama läbi, siis tollis on olukord totaalselt erinev. Mind pole vist kunagi nii korralikult läbiotsitud kui nüüd. Särgi alt ja pealt, püksisäärest jne….hea et veel kipsist otsima ei hakatud. Ja nii igalpool.

Pikal lennul juhtusin kõrvuti istuma ühe väga laheda vanaga, kes oli just oma tütrel külas käinud aussis ja oli tagasi koduteel Frankfurti. Oma elu jooksul oli ta palju reisinud, elanud pikalt LA’s ja nüüd tagasi kodumaal. Annaksin vähemalt oma kipsi selle eest kui viie-kuue-kümbiselt ise nii norm tüüp oleks. Respect!

Nüüd on veel jäänud Helsinki-Tallinn, kus lifti ei ole ja tuleb kuidagi oma jõududega lennukisse ja sealt välja saada. Lühikesed püksid, miinus kraadid ja paljad jalad tulevad kasuks.

Varsti: Welcome to Estonia!

Friday, March 12, 2010

Saatus

Oli minu ellu kirjutanud veel ühe peatüki, kindlasti mitte meeldiva.

Mõnus kolmapäeva õhtu sai kiire lõpu kui joobes motomees mulle täiskiirusel sisse kimas. Kui tagasi mõelda, siis ega ma sellest palju ei mäleta, ainult valgust ja tohutut pauku, mis keha läbis. Pärast seda meenuvad ainult üksikud pildid kuni haiglani. Seal hakkas film uuesti tööle.

Kõige suurema paugu said pea ja jalg. Peale tehti CT uuring, mis tuvastas küll suht väikese aju, kuid jättis tuvastamata ajuverejooksu ja eluohtlikud ajuverevalumid. Küll aga leidis X-ray üles puruks põlve, mis järgmisel päeval pea kubemeni kipsi pandi. Lisaks verine alaselg ja kõrv, paugu saanud õlaliiges, erinevad haavad igalpool. Neljapäeva öö ei olnud just mugavate killast.

 IMG_0398 uus

Otsa sõitnud motomehel nii hästi ei läinud, tema enam ei liigutanud.

Hetkel rallin karkudega ringi ja sebin kindlustusega, et kuidagi kiiremini koju saada ja vajalikud uued uuringud teha. Tänase õhtu seisuga on kolmapäev kõige esimene võimalus kojulennuks.

IMG_0397 uus

Motomehe ja maailma vastu ma vihane ei ole, pigem on see mõjunud järjekordse äratuskellana elu hapruse osas.

PS. erakordselt suured tänud Jormale, Renele, Margusele ja Timole, kes mind igati toetasid ja pildil hoidsid. Ilma teieta poleks ma hakkama saanud!!

Wednesday, March 3, 2010

Eurotrip

Sai oma vormi ja mõtte juba sügisel kui Jorma avaldas oma intiimsemaid saladusi oma tulevikuplaanide kohta. Kuna mõte tundus erutav ja soov ennast arendada selles valdkonnas oli olemas, siis sai kiirelt ennast partjööriks kaubeldud. Täpsemalt siis IKA (rahvusvaheline lohesurfiliit) korraldatud võistlusametniku koolitus. Minule kui väga rahulikule, alati kaalutlevale ja võrdsematest võrdsemale oli see kui rusikas puukasse.

Alustasime teisipäeval vastu kolmapäeva ööbussiga MuiNest Saigoni. Reis oli suhteliselt rahulik kuid tihe, sest vabu kohti polnud ja Jorma pikad jalad võtsid kogu bussi ruumi ära. Kuna isiklikus elus toimusid samal ajal rasked ja valulised sündmused, siis kujunes bussisõit minu jaoks parajaks katsumuseks. Üks öö jäi vahele.

Hommikul olime nagu krapsti Saigonis ning kuna lennuni oli oi-oi kui palju aega, siis võtsime kõige väiksema hosteli toa, kus pesta ja kammida ennast. Sisenedes tuppa leidsime suureks rõõmuks keset tuba suure hunniku sitta ja loigu kust selle kõrval. Kuid kuna see pidi aasias tähendama palju õnne ja raha, siis korjasime selle salvadega kokku ning panime külmkappi hoiule. Kuna külmari uks oli kinni, siis hais meieni ei jõudnud. Tegemist oli tõelise eko toaga, mida ilmestas ka 1m2 suurune wc-vannituba-dušširuum, mis samas oma töö korralikult ära tegi. Soengud sirgeks ja süüa otsima. Esimene peatus oli meie jaoks juba tuttav koht - prantsuse pagariäri, kus keskmisest nati kallima hinna eest pakutakse suussulavaidjakeeltallaviivaid saiakesi. Pärast seda läksime turule mulle sooje riideid eurotripi jaoks otsima. Mis kujunes aga suhteliselt tühjaks käiguks, kuna hawaii-ja-jahimeeste riiete osas olin pirts ning muud jutud selga ei mahtunud. Jah tõesti, need aasias juurde võetud 14kg annavad ennast valusalt tunda. Kiire biutisliip sitt-külmkapis-hostelis, täksi draiver tänavalt ja pajeehali lennujaama.

Esimene lend oli Air Asiaga, kes sõidutas meid Saigonist Kuala Lumpurisse. Kuna seal on kaks lennujaama, siis pidime kasutama bussi 20min teenust, mis maksis 5 kohalikku, ehk siis umbes 20 eeku kahele. Suur lennujaam on ikka tõesti suur ja ilus. Ma pole muidugi kõikides maailma lennujaamdes käinud, kuid see tundus küll üks parimatest olema. Selleks ajaks oli kõht saiadest ja air asia pakutud vegetaarianist hele, siis otsustasime lennujaamas väiksed söögid teha. Minu muusaks sai vegetaarian lasanje, mis oma väiksusele vaatamata maitses hästi. Pärast seda läksime lendu ootama, mida ootasime viimase minutini, kuni järsku avastasime, et oleme vales kohas. Lend oli samuti Amsterdami, samal ajal, kuid vedaja oli teine. Ja siis andsime niimoodi päkkadele valu, et jõuda viimastena oma lennule, kus meie lõõtsutuste saatel raadio teel kommiti, et: two missing estonians are founded, repeat the suckers are down… Turvad oli suht lahedad kujud, teadsid isegi baltimaade pealinnasid ja puha.

Lennumasina brändiks euroopasse oli valitud KLM , kellest mina oli kuulnud ainult hirmu- ja õuduslugusid. Õnneks kujunes olukord hoopis vastupidiseks. Istmevahed tundusid piisavalt laiad, multimeedia hea (soovitan kõigile vaadata filmi Amsterdam), söök samuti okas, seega lend möödus lennates ning enne kui aru sain olime juba Amsterdamis. Kiire lennumasina vahetus ja welcome Brüssel. Kust mina kimasin rongiga Genti ja Jorma Brüsselisse, kus tal oli plaanis eesti majas õhtul saun teha, meestel seljad puhtaks pesta ning seebiga ettevaatlik olla.

IMG_0387

Gent võttis mind vastu karge kevadise ilma ja väga ilusa ja puhta eluoluga. Ööbimine ja seminar toimus suuures spordikompleksi ühikas, kus pidevalt sagis igasugu spordimehi ja naisi (oli palju rohelist ja jänesed sebisid rahulikult ringi). Vaatasid kasvõi aknast välja ning kohe oli keegi jooksmas või muud sporti tegemas. Väga spordilembeline koht oli. Mul pani silma särama, bäkk to tšaildhuud. Näiteks oli seal alates aasta algusest toimumas selline üritus, kus üks mees suures armastuses maailma ja jooksmise vastu otsustas selle aasta IGAL päeval joosta maratoni, ümber sõudekanali. Temaga oli liitunud igapäev palju inimesi, kes ringi või rohkem temaga koos tegid. Ja see ei olnud mingi lonkimine, keskmine igapäevane aeg pidi jääma alla 4 tunni…

Seminar ise oli väga esinduslik, kus kohal olid üle maailma purjelaua ja loheliitude juhid, IKA juhtfiguurid, PKRA korraldajad, rahvuvahelised ISAF kohtunikud ning kirss boršil oli bulgaariast pärit, Tallinnas käinud Kamen, kes on ISAF’i purjelaua ja lohesektsiooni ülemus. Õppimine oli väga intensiivne ja paljuks muuks aega ei jäänudki. Ainult õhtuti kaheksa-üheksa paiku, tehti linnas väike tiir ja pakuti õhtusööki. Gent ise on ikka väga ilus, vaikne ja armas linn. Mina ise, kes linnadest ja vanadest majadest väga midagi ei pea, olin ikka täiesti vaimustuses kui ilus, puhas ja vaikne seal oli. Kes seal käinud ei ole, siis nendele kindlasti soovitan minna.

Pühapäevaks oli pea pulki täis, mis oli parim aeg eksami tegemiseks. Ja kerge see ei olnud… Ametlikke tulemusi pole veel avaldatud, kes sai läbi, kes mitte, kuid lootust on.

Õhukestes riietes nagu ma olin kujunes äraminek tõeliseks katsumuseks. Sest viie soojakraadiga, tugeva tuule ja vihmaga pole mõnus võidelda koos t-särgi ja õhukese dressikaga. Lennujaama jõudes olin nii läbikülmunud, et lubasin Jormale käsi südamel tagasijõudes vähemalt päeva ainult päikest võtta ja ennast ühelt küljelt teisele keerata.  Külm, korralik vaimne pingutus ning raske aeg isiklikus elus olid oma töö teinud, mistõttu Brüsseli lennujaama jõudes oli juhe kinni jooksnud. Täiesti kinni.

IMG_0388

Sealt edasi on ainult mälupildid möödunust (ei ole põhjust muretseda joomaks ei läinud, kuid soov oli küll ennast siit maailmast ära toimetada).

IMG_0391

BRU-AMS lennu hilinemine - telekas nähtud lõik AV sõidust - Jorma kõne et nüüd on minek – maha jäämine AMS-KUL lennust – pikad järjekorrad uute piletite sebimiseks – sügavad ja sisutihedad vestlused maailmast/suhetest/elu mõttest Jormaga – magamine pea arvutilaual suust ila jooksmas – eriti mittemugav magamisasend S-kujulises diivanis – 10 eurine talongi hommikusöök lennujaamas – peldikus plähvide ja shortside vahetus – uus lend – hirmu ja klaustrofoobia tunne istudes keskmises reas keskel - enne lennu algust magama jäämine pea kõrvaloleva penskari õlal – palju filme ja muusikat – jälle lennujaama vahetus – magamine veel ebamugavamas asendis – jälle lend – bussipiletid Mui Nesse – naiste rühmvõimlemine keset Saigoni parki – magamisbussi mõnud – hambahari ja minu voodi Mui Nes.

IMG_0392 

Hommikul õue minnes oli jälle soe, päike paistis ja elu tundus jälle elamist väärt :)