Eat.Kite.Sleep

Selline kena särk oli meie instruktoril Paul’il seljas. Arvestades just nähtud maailma kõige suurema alahuulega (mõnede arvates ka ülahuulega) naispeaosalisega filmi ja meenutades sõber Peter’i lubadust kirjutada raamat pealkirjaga Drink.Kite.Fuck (George Clooney peaosas), siis ajas särk muigama küll. Kuid kuna teiselpool särki oli ikkagi “I love Boracay” märk, siis räägime asjast läbi selle vaatenurga.

Eat.

Seda saab igalt poolt ja korralikult. Alates suvalisest tänavaurkast kuni restoranini välja.

Kindlasti ei peaks proovimata jätma kohalike konnasid, kus kohalikud ise söömas käivad, kus ongi see kõige ehedam kogemus. Asuvad nad tavaliselt kas teeäärses kuuris, majataga garaažis või lihtsalt tänava ääres. Toidud on seal ausad ja valikus on kõike: kana, kala, liha ja kõiksugu mereloomi. Hinnad on madalad ja söök pidi hästi maitsema. Kuna mul endal on lihatoitudega sellised kogemused nagu on, siis nende osas pean edasi andma teiste kogemusi, kes isegi suvel soojas Eestis hardalt meenutasid krõbedaid kanakoibasid, mis siin söödud said.

Ise olen ära mekkinud kõiksugu juur- ja puuviljasid ning lisaks saiakesi ja nende laadseid asju, millest tänane banaanikook, viis täiega keele all ning mis homme kindlasti lisa saab.

 

Teine valik on kiirtoidukad, mis on alati rahvast täis ja suht hea hinna/kvaliteedi suhtega. Need asuvad kas peatänaval (d’mall) randa, talipapas (kohalik turg) või suure tee ääres. Pakutakse nii kana, kala kui liha, juurde burgerid ja pastaroad. Eriti hästi maitseb mulle jäätis mida seal putkas pakutakse. Maksab 3 eesti praegust raha ja selle eest saab vahvli koos kolme kuuliga. Kusjuures palli maitseb saab ise valida.

Kolmas valik on restod, mis asuvad rannas või teel sinnapoole. Neid on kõikidele maitsetele ja rahvustele, alustades Jaapanist ja lõpetades Itaaliaga. Toidud pidid suht ok olema ja hinnad on sarnasemad Eesti omadega, siia sinna oleneb kohast. Kolmas* teema on veel söö palju jaksad kohad, mis asuvad üldiselt rannapiirkonnas ja kus umbes 60 krooni eest saab ennast katki süüa. Päris hea valik on seal salateid ja mereande. Kuskil klubi seinal nägin ka silti kus pakuti 60 krooni joo-ennast-ikka-täiesti-täis üritust. Rahvast sinna jagus.

Neljas variant on see mida ise kasutan – teen ise. Kuigi todukohti on palju ja valik mitmekesine, siis taimetoitlastele liiga head menüüd kuskil pakkuda ei ole.

Kindlasti saab kuskil endale pastat lasta teha või riisi juurviljadega, kuid sellist pakkumist nagu näiteks  Vietnamis on, siin ei ole. Kuid ka sellest ei probleemi, kuna kõik see toidukaup on poest ja turult saada ning kui köök ka elamises olemas on, siis tuleb ainult tuld anda. Ainuke asi mida poest ja turult suurt ei leia on kõik piimatooted. Tegelikult mõnes poes valikut isegi on, kuid selle hinnatase on ikka kosmos siinsete teiste hindadega võrreldes. Näiteks piim maksab umbes 2o-25 krooni per liiter.

Kite.

Nagu varasemates lugudes olen rääkinud on siin lohega mõnus sinasõprust pidada.

Põhjuseid on mitu: esiteks on koguaeg soe, vahet pole kas on päike või ei ole, sajab hoopis vihma, ikka on soe. Teiseks on vesi kristallselge ja lainetega hooajal (nov-märts) võitlema ei pea. Kolmadaks puhub korralikult ja pidevalt.

Ja et asi liiga hea ei oleks, siis mõned miinused ka. Esiteks sileda veega laguunis on igasugu loomi peidus. Igat värvi meritähti, siile ja muid karvaseid loomi. Kui kanda susse, siis probleeme ei ole. Tegijamad mehed sõidavad ikka ilma sussita, jalgu maha ei pane ning kui panevad, siis nokkivad siili okkad välja ja ei tee teist nägugi. Teiseks on päike väga intensiivne ning kui sellele tähelepanu ei pööra ja vajalike meetmeid kasutusele ei võta, siis sööb päike sind koos naha ja karvadega. Kolmandaks tõus ja mõõn. Niisama sõites see väga ei häirigi, kuid õpetades peab sellega arvestama. Tõusu-mõõnagraafik on netis üleval ja kes sellest aru ei suuda saada, siis on see tema enese probleem. Kohalikud surfarid on suhteliselt sõbralikud ja suures plaanis peetakse lohesurfi reeglitest kinni.

Viimane asi mis veel lisada on see, et kui paar aastat tagasi lasti kogu sitt otse merre (otseloomulikult mitte turistiranda) ja olemine oli suht nigel, siis nüüd on asja parandatud ja restid ette pandud, mis hoiavad suuremad kangid eemale, mis puhastusjaamas kokku korjatakse ja kohalikele sigadele söödetakse.

Et siis üks snitšel palun :)

Sleep.

Magamise osas oleneb palju kohast ja magajast.

Kui koht on suure tänava või turistiranna ja klubide piirkonnas, siis on isegi heal magajal raske sõba silmale saada. Teistes kohtades on üldiselt vaiksem, kui ülivarajased kuked välja jätta.

Heaks uneks on vajalik kindlasti kas konditsioneer (kui tervis kannatab) või ventikas laes, ilma nendeta on raske magama jääda. Kui võimalik siis võiks vähemalt üks aken ka lahti olla, kuid kindlasti peab seal ees olema putukavõrk, muidu tulevad öösel sellised troopika-sääsed külla, kelle olemasolust isegi Mati Kaal ei tea. Pimedaks läheb kella kuuest ja valgeks kuskil peale nelja. Koos päikesega hakkavad toimetama ka kohalikud.

Ja viimane kuid mitte väheolulisem, on öise troopikavihma saabudes kiirelt välja selgitada, kas tegemist on horisontaal- või vertikaalvihmaga. Esimese korral tuleb aknad viivitamatult sulgeda.