Elu Boracayl läbi surfari silmade

Kui Siim hommikul randa jõudis, olid kõik suured lained juba kohal, teised lohed alles magasid.

Kui ausalt kõik ära rääkida, siis peab alustama eilsest kui ühest väga heast surfipäevast. Mida sa veel elult tahad, kui rannas on lumivalge peenike liiv, kui vesi on nii helesinine ja nii läbinähtav, et isegi kaugel-kaugel kaldast on võimalik vaadata mis põhjas toimub, sooja on kaugelt üle 30 kraadi, vesi vähemalt sama, tuul puhub ja päike sirab taevas. Kui nüüd norivaks muutuda siis päike võiks vähem intensiivne olla, eriti kui sa oma päikesekreemi oled koju unustanud.. kuid sellest pole samuti hullu, sest otseloomullikult on rannas palmid, mille alla saab kenasti varjuda.

“Tänu” eilsele päevale oli täna muidugi topelt raske tõusta, kõik kohad valutasid mõnuga ja tuletasid meelde, kui hea eilne päev oli. Siiski kuna hetkel oleme taifuuni mõjusfääris, siis ei tea kunagi, mida see ilm toob. Öösel tormas nii mis kole, sadas ja ragistas. Tänaseks oli samuti lubatud korralikku vihma, terveks päevaks. Kuid oh üllatust, hommikul taevasse vaadates olid seal pilved olemas küll, kuid mitte sellised, kust vihma võiks kallata. Seega kiire hommikusöök, asjad kotti ja punuma.

Kohale jõudes ootas ees kena vaatepilt. Rand mis tavaliselt kihab lohedest oli tühi mis tühi, see alguses isegi natukene hirmutas, sest äkki kohalikud teavad olude kohta midagi mida mina ei tea. Kuid hiljem tuli välja, et nad on ikka tavalised surfarid – eilsest väsinud ja usuvad liigselt prognoosi, mitte seda, mis õues toimub.

Asjad käpelt kokku ja merele. Kui eile oli näha väikseid lainemoodustisi, siis tänaseks oli öine tuul, kenad jutud juba liikvele pannud. Mis sobisid imehästi veivamiseks. Ja neid sai võetud nii kuis jaksasin. Kui jaks hakkas otsa saama, siis võtsin suuna taha riifi poole (kaldast umbes 1 km kaugusel), kus paistis juba midagi juhtuvat. Ja juhtuski. Suured-suured vääna tüüpi lained võtsid seal üksteisega mõõtu ja mina nendega. Täitsa uskumatu millised värve meile loodus pakub. Kui omavahel saavad kaugel riifi juures kokku tumedan sügavsinine ja lainemurrust vabanenud hele-helesinine hapnikurikas vesi, siis kokku saab selline  kunstiteos, et kui Picasso oleks selle pildile saanud, siis oleks vabalt selle nii ära müünud, et kogu Kongo oleks hetkega näljahädast vaba.

Selline see päev oli, suured lained ja palju veivamist, kokku tuli surfi kuskil 3-4h ja rohkem ei oleks enam väga jõudnud. Vähemalt teha neid asju, mis vere keema panavad, niisama triibutamine on muidgi teine teema. Nüüd olen juba kodus ja ravin “trapetsi suudlusega” õnnistatud vasakut puusa, villis pihkusid ja nina mis tänu enda suurele ehitusele eile päikesele liiga lähedal oli.

Selle aasta parim surfipäev.