Saturday, September 17, 2011

Päevase une 4 staadiumi

I Uinutajad

Konkurentsitult parim variant on sport, veel parem spordi vaatamine. Varahommikune suusatamine/rattasõit või jooks garanteerib lõunaks mõnusa sleepi oleku. Kuid tõsist kokunrentsi selle pakub telekast spordi vaatamine. Üldiselt on tulemused järgmised: suusatamine (Lemps kommenteerib) 45min algusest, siis kui eestlased on juba startinud, laskesuusatamine (Ader kommenteerib) 55min üldiselt peale kolmandat ringi ja vormel 1 tavaliselt peale esimest rehvivahetust. Ja kui päris aus olla ega väga hästi mäletagi millal lõppu sai nähtud. Suured tänud teleoperaatorile salvestamise pakkumise eest :)

imagesCAQW4ROX

II Uni

On sügav nagu agoonia ja värviline nagu vikerkaar. Minek on kiire ja otsustav. Hea une tunneb ära sellest, et padi on hiljem ilast niiske ja sonimise norm on täis. Korralik doos puhast REM’i  otse verre. Tundub nagu teised unefaasid jääksid üldse mängust välja.

imagesCA52EWJY

III Ärkamine

Viimased pool tundi olen kõigest teadlik mis minu ümber toimub, kuulen ja tunnetan. Kuid keha oleks just kui halvatud, ei suuda tõsta kätt ega liigutada jalga, rääkimata ülestõusmisest. Mida aeg edasi seda rohkem hakkan reaalsusesse tagasi tulema. Pärast suurt pingutust avan silmad, kuid muude kehaosade liigutamiseks kulub veel tükk aega. Tihti üritan aru saada kus ma olen, kes ma olen ning miks ma olen.

 imagesCAQQ9WCB

Pärast rahulikku ärkamist on kaks võimalikku meeleseisundit: pahur ja näljane. Võivad ekisteerida koos või eraldi. Eriti pahur olen ma siis kui päike on mulle otse peale paistnud ning lisaks niiskele padjale on märg ka ihu. Hästi ebamugav. Pahurlust söödavad suuremaks veel valjult mängiv telekas, omavahel nääklevad inimesed ja kellegi soov sisutihedat arutelu arendada. Elu on näidanud, et selle kõige paremaks rohuks on minna peale ärkamist kas rõdule või aeda, kus koos loodusega vaikselt edasi ärgata (või maha jahtuda

untitled

Näljaga on teine lugu, ei saa arugi kas keha arvab, et nüüd või mitte kunagi enam või on mingi muu põhjus, kuid üles ärgates on hetkeks hirmus näljatunne. Tavaliselt läheb nii, et pool külmikut on hetkega kõhus ja mõned hetked hiljem tunnen ennast juba kole halvasti sest magu on punnis ja pahuruse meeter saab sellest hoogu juurde. Hea lahendus (kuid kahjuks harv lahendus) on see kui juua kiirelt klaas vett, mis keha ära petab ning pärast kui pilt selgem siis süüa seda mida hing ihkab.

IV Elu  pärast lõunast uinakut

On nagu unenägu kus keha on virge ja energiat täis, mõte raalib nagu neljatuumaline  i7 ning elu tundub nagu lill.

Armastan neid nädalavahetusi kus väikesed päevased uinakud täidavad mu päeva :)

imagesCACFUQ8U

Thursday, September 15, 2011

Rehab

Hommik sai alguse juba õhtul kui Püünsi veed ja tuuled näitasid ennast heast küljest. Alguses suuremale ja siis väiksemale lohele. Sirutus, kõhutäis, uudised ja voodi.

Äravus oli hinges ja nii oligi uni enne äratust läinud. Kell näitas veerand kuute ja vastu akent toksisid suured vihmapiisad ning kaugemal oli kuulda puude õõtsumist. Kiire tšekk veebis näitas tallinna madalas tuulekiiruseks 18-23 m/s, millest piisas, et kiirelt hambad pesta ja liikuma hakata. Väljas valitses pilkane pimedus ja taevast allatulev vesi ei ahvatlenud üldse. Autost tegin kiire kõne teisele unetule Renaldile, kelle peale võib alati loota kui hommikusurf on plaanis.

images

Natuke peale kuute oli Väänas platsis ning kuna Renaldit veel polnud panin jooksuga randa. Vaatepilt oli ühtlasi lummav ja teisalt hirmu tekitav, sellist kohinat ja merd polnud liiga ammu näinud. Hea uudis oli ka muidugi see, et kaldal väga tuult ei olnud, kuna kurss oli veel SW ning tuul türisalu taga kinni. Kuid see on pigem nõrkade probleem.

Nädala jagu ootamist, närveerimist, fantaseerimist oli lõpuks realiseerumas. Katia oli meiega.

Kiirelt lohed üles ja sõitu, nii oli meie plaan. Tegelikkuses pidime ikka tükk aega vaeva nägema, et lohed üles ja sõitma saada. Renald polnud oma lohet kaua enam hea sõnaga kostitanud ning see avaldas olulist mõju tema õhus püsimisel. Üksi ka minna ei tahtnud, sest hämar varahommik ja mühisev meri ei tundunud kuidagi liiga turvalise valikuna.

Lõpuks otsustasin ikka minna. Seda rõõmu oli umbes 200m kui pärast pikka võitlust aukliku tuulega olin jõudnud esimese korraliku laineni, mis isukalt mu laua neelas. Kombinatsioonis suured murdlained, auklik tuul ja allakukkuv lohe jäin lauakaotajaks mina. Kuidagi slaidisin kaldale mille meri oli ära söönud ja ainukeseks kohaks kuhu lohe lasta oli heinapuhmad. Tehtud. Ronisin kiirelt luite otsa ja hakkasin hoolega merd läbi uurima, rinnus tagumas suurest erutusest süda. Oht oli, et laud hakkab liikuma tuuulega risti rannikut ja niisuure veega ei tea kunagi kuidas see hoovus liigub. Süda tilkus verd. Vaatasin kuidas Renald ka sõitma sain ja lootsin sisimas, et äkki näeb ta minu lauda kuskil. Otsisin silmadega merest lauda, kuid ei midagi. Kuni vaatasin kogemata vasakule kaldasse, kus umbes 50m kaugusel minust olid kaldale uhutud laud vaadates minupoole ja hüüdes  kammaan djuud lets rock now!!  Meest sõnast, lauda sträpist.

untitled

Hirmus karu oli esimese hooga sees, kuid mida kaugemale merele jõudsin seda väiksemaks see muutus kuniks väikesest karupojast sai jänes.. Merel ootasid mind sellised liikuvad tonnid vett, et suurest veivamisest sai hoopis lainete eest ära põgenemise projekt. Tundsin kuidas Püünsis ja Pärnus kerre kogenenud ülbuses asendus aukartusega looduse ees. Mida edasi, seda paremaks tunne läks. Lõpupoole mõistsin juba lainete ja mere keelt ning suhtlesin vabalt. Olin saamas loodusega üheks. Uuesti ülbeks minemast hoidsid tagasi aegajalt enda ette kerkivad 4-5m seinad, mis andsid veelkord mõista kes siin ikka valitseb.

Õhtul käisin veel Pirital mis erines tingimuste poolest nagu öö ja päev. Puhus TUGEV ja pagiline tuul ning muuli juurest tulid sisse kenad laine-kikkerite-setid. Panin korralikult air’e ja karistasin ära ka paar kena lainet. Võrreldes Väänaga tundus kõik miniatuurne. Kokkuvõtvalt teistmoodi mõnus kogemus.

Õhtul möllas kehas rammestus, lihasagoonia ja ärevus. Ilma vannita poleks magama jäämine õnnestunud.

Kuid millega ma nüüd pean võitlema? Terve tänase päeva olen võidelnud jääknähtude ja depressiooniga. Ilma naljata. Pärast sellist erutuse ja adrennaliini hulka ei suuda keha enam kohaneda või teeb seda väga rahulikus tempos.

Katia on läinud, nüüd pean hinge ravima.

Sunday, July 10, 2011

Enter the void–Gaspar Noe

Kui sul oleks see aasta ettenähtud ainult üks film mida kindlasti vaadata, siis ei ole kahtlustki, et Ootamatu tühjus on SEE film. Jutul lõpp.

Kui ma reede õhtul ennast öökinno ära lubanud olin, ei olnud mul aimugi, mis ees ootab. Nüüd pärast filmi ei ole elu enam endine, nii palju uut mõõdet ja uut vaate- ja filminurka andis see muuvi. Ning palju mõtteainet. Isegi nii palju, et järgmiseks õhtuks planeeritud teater jäi ära, liiga palju oli veel läbi seedimata.

Alustades algusest. Vaata see film ära, usun et emotsioone ja mõtteainet jagub igale maitsele. Kodus vaadates leiad kõige suurem ekraan ja korralik saund, muidu jääb palju kogemata. Ja vaata hiljem kui päike juba loojunud ja väljas hämar.

Ning küsimus suurele ringile, milline peab olema filmitegija lapsepõlv või kui kanged seened, et selline asi valmis teha??

:)

Wednesday, May 25, 2011

10 põhjust miks veivikas on saatanast

1. Mul ei ole oma veivikat

2. Veivikatel puudub normaalne järelturg ja erinevate laudade testimine on pea võimatu missioon

3. Kasutuspäevade arv vs hind on räigelt kallis

4. See üks päev kuus, kus võiks veivikaga sõita nii harv, kuid sellest ühest korrast võiks kirjutada romaani

5. Mõnel su sõbral on laud olemas ja ta laenab seda lahkelt sulle

6. Alguses võtab palju aega, et tunne kätte saada ja nautima hakata

7. Nautima hakkamise asemel oled juba surmani väsinud

8. Minnes tagasi twintipile on asend vale, laua nurk vale, lohe vales asendis – ühesõnaga kõik on valesti

9. Oled sõbra peale kade

10. Konflikt ajus: ratsionaalsus vs endorfiinide puhang mis ei vaibu

Elu on ikka raske.

felix-back