Kui arvate, et Boracay kõige suuremad ülemused on kas rahakad sakslased, kohalikud oligarhid või lähis-ida šeikid, siis olete kõvasti petta saanud. Selle saare kõige suuremad ülemused on kuked.
Kuidas teistmoodi on võimalik arvata, kui läbi nende dirigeerimise elab terve lähedal asuv kogukond. Esimene öö kui siin olin, siis kuulsin keset ööd jubedat kiremist ja mõtlesin, et äkki tehakse kellegist praadi või midagi. Järgmine öö tõi selguse.
Kuna jetlag tegi omatööd siis öösel und ei tulnud ja nii ma vahtisingi lakke ja lahendasin peas elu müsteeriume. Kui järsku kõrvalt aiast pani üks optimist täiega kirema. Tegin silmad lahti ja täiesti pime oli veel. Et asi selgeks saaks, millal kohalikel hommik algab tšekkisin kella mis näitas ei rohkem ega vähem kui 2:42 AM… Pole vist mõtet enam märkidagi, et esimesele optimistile lisandusid kiirelt teised, et oma kõva kiremisega isegi surnud maast lahti ajada.
Hommikul randa minnes nägin ühe elektriposti juures tavatut sebimist ja kädistamist ning uudishimulik nagu ma olen kiirustasin kohe sinna, et sellest suurest rõõmust osa saada. Mis siis välja tuli oli see, et algamas on valimised ja otseloomulikult kleebiti postile kõikide ilusaid valmisportreesid. Kui vuntsidega meeste omad suurt tähelepanu ei võitnud, siis topelt silmi köitis hoopis sellise tüdruku valimisreklaam.
Kes värviprinterist väljaprinditud valmisreklaamil meenutas natuke meie laululindu Inest. Minuga nõustusid kõik noored filipiinod, kes üksteise võidu neid pilte allakraapisid ja kodupoole punuma pistsid, et enne ema kojutulekut pilt kindlalt kapi taha seinale kleepitud saaks. Teata ju isegi neid täiskuuvalgeid üksildasi öid ;)
Kuid tegemist ei olnud tühja kohaga või ainult ilusa näolapiga. Nagu pildilt lugeda võib olid tüdrukul korralikud vanemad, kelle nimi kogupikkuses trükitud. Boracay Ines on lisaks veel korralik koolitüdruk kuskil akadeemias ning kooli kehaläbivaatuse organisatsiooni president. Ning kui sellest veel väheks jääb, siis on ta kahel kursusel ka käinud. Sellist Boracayd me tahtsimegi!
Õppides kohalikke inimesi ja olusid tundma, sain täna öösel korraliku õppetunni. Oma elamisse sisse kolides pööras majaperenaine tähelepanu sellele, et kui ma kodust ära lähen, siis tuleks kindlasti kõik aknad ja uksed kinni panna, samuti need mille ette sitikate tõrjeks turvavõrk paigaldatud. Sama jutt käis ka öö kohta. Otseloomulikult arvasin ma, et tegemist on majaperenaise ennatliku ülemõtlemisega ja tegelikult asi nii hull ei ole. Kuni täna ööseni.
Ärkasin öösel poole kolme paiku sellise trummimürina peale üles, mis oma valgusefektidega annaks silmad ette ka eesti-oma-trummilegend Jõgiojalegi. Mille tulemuseks oli selline horisontaalne hardcore troopiline vihm, et paar minuti jooksul mis mul kulus asjast arusaamiseks oli kogu toa põrand kaetud üle labajala sügavuse veega. Täiesti müstika, millise hooga seda sisse sadas ja millise nurga alt!! Puhas horsiontaal ma ütlen. Ega siis muud üle jäänud kui aknad kiirelt kinni panna ja harjaga hakata vannituppa vett ära juhtima. Õnneks on toal ettenägelikult valatud betoonpõrand, millega ei juhtunud midagi, ainult sutsu niiskeks sai ning korraliku pesu ka peale kauba.
Homseks lubab taifuuni, mille üle siiani oli mul väga hea meel, et lähen surfama ja pilti tegema. Kuid kui see osutub samuti selliseks horisontaal-troopika-taifuuniks, siis on vist kindlam vähemalt esialgu koduseks jääda. Ja kui vaadata millise põhjalikkusega teevad kohalikud ettevalmistustöid järgmiseks nädalaks, siis tundub, et sellel laiuskraadil loodusega nalja ei tehta.
Päikest!
No comments:
Post a Comment