Kohalikud kuked vol2

Pärast eilset õhtut on kohalikud kuked ikka puhas rõõm. Oi kui mõnus on õhtul koju tulla peale mõnusat päikselist ja tuulist surfipäev. Meeles mõlkumas õnnestunud uued trikid ja pihkudes koha leidnud sügavad augud, mis aitavad meenutada õnnestunud päevi. Pärast dušši ja veelgi paremat õhtusööki, sigineb kehasse rammestus, mis murrab ja lõplikult. Ja siis hakkab see pihta..

Eile oli Halloween, mis siinkandis tundub isegi jõuludest tähtsam olevat. Nädala-paar tagasi vallutasid poeletid kõiksugu maskid ja kostüümid, kuid need olid turistidele mõeldud. Õige filipino mees teeb riietuse ikka ise. Seda südmust oodatakse pikalt ja mäletatakse veel kauem. Eile oli see ära ja täna võis igalpool kohata pidulisi, kelle hangover oli hullem kui pohmell ja lubadus enne jõule rohkem mitte juua, tundus rohkemgi kui tõene. Minule see sobis hästi, sest varajane päikesega koos ülestõusmine kindlustas surfarite vaba mere, hommikuse päikese ja rahulolu.

Niisiis mõnus päev pluss eilne suursüdmus sai tähendada ainult vaikset õhtut ja mõnusat tšillimist. Kuid samamoodi ei arvanud kahjuks minu kohalikud naabrid, kes punkt peale kuute hakkasid karaoket harjutama. Kõigepealt isa, siis ema ja siis lapsed. Ja otseloomulikult ikka sama laulu koguaeg.. Peale 3 tunnist kontserdi tean peast kõiki sõnu Crandberriesi Zombiest ja Freddie Mercury Break free’st.

Aitäh naabrid! Nüüd millal iganes ma Fredit kuulan, siis pole võimalustki, et teie mulle meelde ei tuleks..

Kuid kui päris aus olla, siis tundus kogu see üritus sellise absurdi-huumorina, et mul oli isegi hea meel, et sellest osa sain..