Flysurfer 19

Sõber Hard, kes on rohkem tuntud kui Liivimaa parim müügimees, tegi etteheited, et miks ma blogis kirjutan tühjast-tähjast ja kõige peamisest ehk surfist leiab ainult näpuotsaga.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis viimased 4 päeva on täitsa puhunud, mis tähendab omakorda teistsugust rutiini kui tuulevaiksetel päevadel. Hommik algab koos päikesetõusuga ja esimene surf saab tehtud juba varavalges. Kõige mõnusamad ongi hommikusurf ja õhtune päikeseloojangu surf. Siis on meri rahvast tühi, oled ainult ise, päike ja rõõm. Päevasel ajal leidub piisavalt tegevust klubis, kas koolitades või miskeid asju korraldades. Kui õhtul pimeduse saabudes koju jõuab, siis peale kosutavat dušši ja sööki suurt enam teha jõuagi. Jääb ainult oodata järjekordset päeva, mil reibas päike hommikul äratab ja mahe tuulehoog kõik palmid sahisema paneb.

Täna õhtul sai proovitud pilli, millele ammu on pilk peale visatud, kuid mis esineb ainult punases raamatus ja mille esindajaid tuleb tikuga tagaotsida. See on nagu eraldi sekt, kellel on oma sala-käepigistus, silmapilk ja muie, kui kõik teised rannas tuult ootavad. Tegemist siis suurte madrats-lohedega-tüüpidega. Kihvt on vaadata kuidas nad kerge muigega tulevad randa kui kõik teised ootel on, pakivad oma varustuse lahti (mis eeldab oluliselt teisi võtteid kui tavalisel pumbataval lohel), sebivad liinidega (millest seal puudu ei tule), puhuvad madratsile ribi-ribi haaval elusisse, sebivad igasugu lukkude ja süsteemidega, muigavad veel korra ja lähevad siis ilma tuuleta sõitma. Tavaliselt sõidavad veel kaugele merele, et demostreerida erakordset tõmmet, siis kui tuulemõõtjad peaaegu nulli näitavad.

Nagu ennist sai märgitud, siis ega neid palju ei ole ja arvatavasti sellepärast on siiani asi proovimata ka olnud. Kuid elu mängis asjad nii kätte, et meie klubisse tuli norm tüüp Austriast, kellel sellised pillid kaasas ja neid igapäevaselt kasutas. Ootasin õhtul pikkisilmi mereääres, kuni mees enne päikeseloojangut tagasi tuli, manasin ette kõige süütuma näo ja palusin võimalust proovida seda star warsi kosmoselaeva.

Enne sõitu uurisin, et äkki tal on mingeid nippe mulle jagada, sest arvestades lohe suurust ja ehitust, tundus kuidagi ebaloogiline, et see samamoodi nagu tavaline lohe käituda võiks. Kuid vastupidiselt minu ootustele mingeid imevigureid ma eest ei leidnud. Poomi ehitus oli suht identne pumbatava lohe omaga ja lohe käitumine, kui suur aeglus välja jätta ei erinenud ka suuresti. Kui olin lohe enda kätte saanud ja üles vaatasin, siis võttis ikka jahedaks küll, sest peakohal oli laiumas selline kosmoselaev, mis nägi välja nagu midagi ebamaist ja oma suurusega varjutas ära naabersaare päikese. Laud jalga ja minekut. Kohe kui liikuma hakkasin tuli lohele mõnus ühtlane tõmme taha ja peale ühes asendis hoidmist suurt tegema ei pidanud. Kuigi tuult oli maks 8-10 knotsi, siis liikusin kenasti ülestuult ja kiirus oli samuti mõnus. Ja nii ma seal triibutasin koos loojuva päikesega.

Väga huvitav kogemus oli ja sellistes tingimustes on selline suur madrats täiesti ületamatu. Kui oleks piisavalt ressursi (lohe maksab umbes 2k euri), siis võiks selline asi olemas olla küll, et siis tuulevaiksetel päevadel kruiisida, triibutada ja kõikidele rannas tuult ootavatele surfaritele kergelt muiata :)