Antud hetkel peaksin varasemate plaanide kohaselt olema MuiNe’s, kuid isiklikel põhjustel olen hoopis Bangkoki lennujaamas ja ootan lendu kodupoole. Hea planeeerija nagu ma olen, pean tõdema, et elu teeb oma keerdkäike, mis muudavad isegi kõige kindlamaid plaane ja kokkuleppeid. Kuid see x-faktor teebki elust Elu.
Mis mulle meeldis kõige rohkem kaugel paradiisisaarel?
Alustan teisest otsast. Söök ei olnud minule kui taimetoitlasele kõige liigirikkam, sest filopiinod armastavad liha rohkem kui midagi muud siin maailmas. Postiivne on muidugi see, et olude sunnil pidin koguaeg ise süüa tegema, mis avardas minu maailma kokanduses ning andis palju enesekindlust tagasi kodus olles edasi eksperimenteerida.
Surfamise osas meeldis mulle kõige rohkem white beach koos taifuuniga Meg, mis tuulutas korralikult ja tekitas päris korralikke laineid, mida kaldast kaugel riifi juures oli mõnus püüda. Surfiranna (Bulabog) sile vesi mind tükki ei ajanud, kuid tore kogemus oli ikka.
Kuid kõige-kõige-kõige rohkem meeldis mulle sealne loodus. Koos oma säravvalge liiva ja kristallselge veega, palmisalude ja fantastiliste päikesetõusude ja –loojumistega. Kuid oma elu kogemuseks pean sealset taevast, koos oma pilvede ja pideva äikesega. Nende pilvede kirjeldamiseks lihtsalt ei ole lihtsalt sõnu, need olid nii võimsad ja eriskummalised, mida varem pole oma elus näinud ega kogenud. Igaõhtused äikeselöökide kuma üle taevalaotuse jättis sellise kustumatu emotsiooni, et ainult juba sellepärast tahaks sinna tagasi minna.
Usun, et Boracay on selline paradiisisaar nagu enamus eestlasi (mina ise kaasaarvatud :)) oma julgemates unistustes ette kujutanud ongi.
Ja sellepärast sinna minna tulebki!
: )
Boracay White Beach on tore indiid, väga chill koht, kus aeg lihtsalt seisma jääb. Samas üldisemas plaanis sakib see riik päris korralikult eriti, kui oled sattunud nö turvalisest tsoonist ka ebaturvalisse tsooni. Oli õnn näha mündi kahte poolt. :)
ReplyDelete