Hullar

Plaanimist, kuidas Bangkoki piletid hulludeltpäevadelt ära krabada, hakkasime plaanime juba eile õhtul. Vaatasime välja sobivad kuupäevad, sobitasime neid edasi-lendudega, helistasime stockki, et uurida, kes ja kuidas ning viimaseks panime kellad poole seitsmeks äratama.

Hommikune ärkamine läks suhteliselt libedalt, kiirelt dušš-kamm-meik ja autoga hullumaja poole. Plaan nägi ette kahepoolset rünnakut: Liina (kaval) teise korruse uksest parkla poolt ja mina (tugev) peauksest. Kohalejõudes oli üllatus suur, kui oodatud massi asemel oli teise korruse ukse taga vaevalt 10 ininmest. Viimased toetavad sõnad ja liikusin ise oma lahingülesande suunas. Jõudes sinna, avanes mu ees selline pilt:

Kõik olid ennast tihkelt ukse juurde kobarasse surunud, mis oli ka täiesti mõistetav arvestades külma hingust, mis puhus vähemalt kakskümmend meetrit-sekis otse kuklasse. Seltskond oli kirev. Esirea moodustasid peamiselt keskealised naised, nende taga kobaras olid nende mehed või poikad. Minu kõrvale jäi kolmene seltskond idamaalt, kes ilmselgelt olid sama asja jahtimas mis minagi. Seetõttu jätsin nad ajapikku enda selja taha. Veel oli hulga vanemaid daame baretiga, kes olid vist lihtsalt uksega eksinud. Mida minut edasi seda rohkem rahvast juurde tuli ja tihedamks surumine läks. Samuti võis tähendada muutusi daamide suudes, mille nurgad võrdeliselt järele jäänud minutitega, järjest allapoole vajusid. 5min enne avamist kui turvamehed tünga-tiiru ukse juures tegid, mistõttu kõik juba trügima hakkasid, tundsin esimest korda puudust kaamerast, millega oleks saanud kõik linti võtta ning hiljem kuskil psühholoogia loengus massipsühhoosi osa juures teistele laivi näidata. 3min enne avamist oli selge, et keegi enam vennaarmu ei tundnud. Need kes olid enne rõõmsalt vestelnud, vaatsid nüüd juba kivistunud pilguga ukse suunas. Teistest rääkimata. Kätte oli jõudnud viimane minut...

Väike lootus oli, et saab verd näha, aga arvestaes masut-täpet-osturalli möödumist - ja solarise avamist, uskusin et suurem lööming on juba peetud. Kuid võta näpust, sellist märulit, mis toimus peale uste avamist ja osanud oodatagi oma pöörasemates fantaasiates (mis iseenesest on ikka täiesti kreisid :)) Uks murti lahti ja lahing algas. Tagumised surusid täiega peale, eesmised sõimlesid ja karjusid, üksteist lükati kõrvale ja nõrgemad kukkusid maha, mis loomulikult ei läinud korda tugevamatele, kes neist sõna-otseses-mõttes üle-jooksid. Järgmine proovikivi oli eskalaator, kus mõlemad trepid sõitsid üheskoos ainult ülesse. Keegi ei lasknud ennast petta trepi aeglasest käigust ning kõik tormasid kahesajaga ülesse, memmede kiirus oleks isegi heas-vormis-erki-noolele saatuslikuks saanud. Ja siis läks järjekorra numbrite jagamiseks, vabandust rebimiseks. Finnairi töötajad olid olnud suhteliselt naiivitarid, lootes et kõik rahulikult pileti rebivad ja järjekorda asuvad. Selle asemel käies tohutu tõuklemine ja kaklemine, mistõttu reisibüroo mees tõstis masina õhku ja püüdis sealt edasi jagada. Mis oli suur viga, kuna ta suruti tohutu jõuga vastu seina, umbes nii:

Tohutu mäsu, massispsühhoos max levelil, kõigil mina-varsti-palmi-all pilk silmes. Ainult mati kaal oleks ennast koduselt tundnud. Mingi hetk hiljem nägin Liinat, kes lehvitas juba järjekorra numbriga, mis oli temal kui sihvakal ja saledal, õnnestunud saada.

Võitlesime ennast inimsummast välja ja olime väga õnnelikud väikese võidu üle. Mis sest, et viimased 5min pidi käituma nagu LOOM ning Liina kott rebiti puruks. Kuid see käib ju kõik mänguilu juurde.

Pärast seda kui Liina oli paar tundi oodanud, sai selgeks, et meile sobivad piletid said otsa. Pole hullu, piletid saame mujalt ning alati on tähtis nautida teekonda. Ja sellist elamust saab ainult hullarist, kaks korda aastas :)