Läbikukkunud avantüür

Mõnikord on juba ette teada, et oled kaotanud.

Eile õhtul sain Liinalt kõne, et ta vist ei jõua enne küllaminekut poest läbi lipsata, parem kui mina seda teeksin. Ja et asi ikka kristal-kleer oleks, lisas ta muuseas, et osta midagi head, midagi eriti spetsiaali, üllata mind... Viimane kord kui Liinat üllatama pidin, kukkus see välja nagu uppund kuke pakkumine pidulikul õhtusöögil...

Olukorra muutis veel keerulisemaks asjaolu, et olin just enne pool kooki (tagasihoidlik nagu ma olen) kinni pistnud ja ainuüksi selle peale mõtlemine ajas mao turri. See on suht sama keiss kui täishetero saata haard-koord geibaari endale kaaslast otsima. No üldse ei kutsunud, kuid saatuse ees pole kellelgi pääsu. Lonkasin lonkat-lonkat selverisse koogileti ette ja hakkasin praadima. Täpsemalt valima. Otse loomulikult oli valikus 1001 erinevat kooki-torti, mis mulle rõõmsalt otsa vaatasid. Kuid arusaades minu raskest olukorrast, hakkasid vaikselt naeru mugistama, samal ajal lauldes: võta võta mind, ma olen kindel valik, teel diivanile...

Ja nii ma seal valisin ja valisin, suutmata otsustada millised koogid vastavad etteantud kriteeriumitele. Panin koogi korvi ja võtsin välja. Siis jälle uuesti korvi, kuid ikkagi ei tundunud õige valik. Peas vasardamas üllatuse nõue. Peale viiteteist minut marineerimist koogileti ees muutus see kahtlaseks turvadele, kes tulid nägemisulatusse minu tegevust kontrollima. Nende asemel oleks ise hoopis konkreetsem olnud, et üllatusi vältida. Lõpuks, laup higine, valisin kaks kõige ahvatlemat kooki korvi ja liikusin kassasse nr 13. Auto poole sammudes läks tunne juba päris mõnusaks, nagu oleks mingi eriti olulise asjaga hakkama saanud.

Kuid see ei olnud veel lõpp. Sõites külaliste manu, hakkasin tee peal mõtlema, et ok küll, et koogid on head, kuid kas nendest jätkub. Sest lisaks sellele, et nad pidid vähemalt ringiga paremad olema kui kõik teised koogid maailmas ja lisaks veel üllatuse valmistama. Kuid mitte vähem oluline oli samuti maht, mis rahuldaks kõigi vajadused. Egas midagi, ots ringi ja uuesti poodi.

Näpus kolm kooki, mis hilisemal degusteerimisel väga heaks kiideti ning millest rohkem kui 75% üle jäi, liikusin julgelt vastu oma saatusele.

Kõik maailma naised: kui te midagi tahate, siis palun öelge meestele mida te TÄPSELT tahate, siis kõigil elu kergem. Las üllatused tulevad ise teie juurde.

Uppund kukk jäi seekord maitsmata :)

Kahe staadioni jooks

Viimased paar aastat sai niisama nillitud kuidas teised jooksid ja plaani peetud kuidas ise kiirelt jooksma hakkame. Seekord sai unistamisest edasi liigutud ja paar tundi enne soodusregamise lõppu, nimed kirja pandud. Kolmeks vapraks kujunes ilus ja kiire Liina, külmas-merevees-karastunud Margit ja tuult-ootav mina ise. Kuna naiste konkurents oli väga tihe ning esikohtade jagamisel olid mängus nii veri kui pisarad, siis leidis konsesus sobivaks fotosüüdistajaks minu.

Vanaisaga oli varakult kokkulepitud küüdi teema, et ikka korralikult õigeaegselt kohale jõuaksime. Et asi ikka väga kindel oleks panin vanaisa oma null kuule uued küünlad ning puhastas ka karbussi ära. Punkt 11 pidime liikuma hakkama. Enne seda tegime vanaisaga operatsiooni räästad-lehtedest-puhtaks, pärast mida oli karmavõlg tasutud ja aeg teele asuda.

Kuigi sudune ilm oli aknad uduseks varjutanud, ei takistanud see vanaisa mul-on-bemmil-kuued-kummid laulu taustal teed alustada. Tagaistmel jooksu naisesikohapretendendid. Kellest üks oli eriti kelmikas..

Tänu uutele küünaldele ja lahti puhutud karbussile liikusime vägagi kiirelt stardipaika, kus siksile väärilised parkimiskohad olid juba hõivatud. Kuid tänu meie erakordsele nutikusele leidsime koha natuke eemal. Numbri kätte saamisega probleeme polnud, kuna erinevalt kahe-silla jooksule oli seekord eradi tädi toim-kadari nime jaoks. Rõõm tõdeda, et esikohapretendente koheldakse vääriliselt.

Aeg oli asuda sooja tegema. Seekord me eriti ei pingutanud. Liina tegi 8*750m lõike ja Margit käis terviseparadiisi juures ujumas.Viimased ventiused ja oligi aeg starti asuda..














Rajal käis kõva andmine...

Mille tulemusena võideti karikaid..

ja tehti pilte nõrgematega..

Ürituse after-party toimus klubi Estonia termides, kus ei puudunud kõikvõimalikud maailma saunad ja bassud. Lõõgastus missugune :)

Täitunud ennustus

Vastvalt valmistulemustele võin ennast pidada võitjateleeri. Küll mitte valitud erakonna, vaid oma täitunud ennustuse tõttu. Teooria seisnes selles, et kui kõik paremerakonnad moodustavad ühtse löögirusika keski vastu, siis sellisest vastasseisust võidab ainult savisaare juhitud keskfraktsioon. Ja nii ta läkski.

Pole mõtet halada teemal, et kõik inimesed on ikka lollid küll, et nad kohukesi valisid. Pigem tuleb au anda nende heale pr tööle ja tegemiste isikustamisele, nagu tõdes gran old poliitikavaatleja Rein Toomla.

Esmalt oli nende edu taga hoopis parempoolsete ühisrusika puudumine ja mannetu pingutus. Kui ikka näha on, et ühtpidi asjad ei tööta, tuleb valida teine tee, mitte samamoodi edasi suruda. Vähemalt kui eesmärgiks on olukorra muutmine.

Teiseks hääletas nende poolt ikkagi rohkem kui kolmandik valijast ehk siis iga kolmas valmisõiguslik valija. Seda gruppi ei moodusta ainult jõhvi-narva-lasnamäe elanikud vaid ka sinu sõbrad, tuttavad ja sõprade tuttavad. Küsimus on pigem selles, et kui hästi ennast tunnen elades riigis, kus rohkem kui kolmandik usub, et demagoogia viib edasi?

Kolmandaks tahavad kõik valiku teinud inimesed olla võitjate seas. Et nende hääl on läinud ikka võitjatele. Kes tahab olla kaotajate poolel?

Neljandaks on keskide suure võidu taga rahvaliidu vägagi madal reputatsioon ning nõrk esitlus, mistõttu paljud reiljani sõbrad toetasid kohukesi.

Elu läheb edasi ja 2011 aastal saame valida uue riigikogu ja presindendi. Loodan siiralt, et tänased kaotajad teevad oma tegevusest korraliku analüüsi ning järgmisel korral ei korda oma varasemaid vigu.

Muidu juhtub nii...

Hullar

Plaanimist, kuidas Bangkoki piletid hulludeltpäevadelt ära krabada, hakkasime plaanime juba eile õhtul. Vaatasime välja sobivad kuupäevad, sobitasime neid edasi-lendudega, helistasime stockki, et uurida, kes ja kuidas ning viimaseks panime kellad poole seitsmeks äratama.

Hommikune ärkamine läks suhteliselt libedalt, kiirelt dušš-kamm-meik ja autoga hullumaja poole. Plaan nägi ette kahepoolset rünnakut: Liina (kaval) teise korruse uksest parkla poolt ja mina (tugev) peauksest. Kohalejõudes oli üllatus suur, kui oodatud massi asemel oli teise korruse ukse taga vaevalt 10 ininmest. Viimased toetavad sõnad ja liikusin ise oma lahingülesande suunas. Jõudes sinna, avanes mu ees selline pilt:

Kõik olid ennast tihkelt ukse juurde kobarasse surunud, mis oli ka täiesti mõistetav arvestades külma hingust, mis puhus vähemalt kakskümmend meetrit-sekis otse kuklasse. Seltskond oli kirev. Esirea moodustasid peamiselt keskealised naised, nende taga kobaras olid nende mehed või poikad. Minu kõrvale jäi kolmene seltskond idamaalt, kes ilmselgelt olid sama asja jahtimas mis minagi. Seetõttu jätsin nad ajapikku enda selja taha. Veel oli hulga vanemaid daame baretiga, kes olid vist lihtsalt uksega eksinud. Mida minut edasi seda rohkem rahvast juurde tuli ja tihedamks surumine läks. Samuti võis tähendada muutusi daamide suudes, mille nurgad võrdeliselt järele jäänud minutitega, järjest allapoole vajusid. 5min enne avamist kui turvamehed tünga-tiiru ukse juures tegid, mistõttu kõik juba trügima hakkasid, tundsin esimest korda puudust kaamerast, millega oleks saanud kõik linti võtta ning hiljem kuskil psühholoogia loengus massipsühhoosi osa juures teistele laivi näidata. 3min enne avamist oli selge, et keegi enam vennaarmu ei tundnud. Need kes olid enne rõõmsalt vestelnud, vaatsid nüüd juba kivistunud pilguga ukse suunas. Teistest rääkimata. Kätte oli jõudnud viimane minut...

Väike lootus oli, et saab verd näha, aga arvestaes masut-täpet-osturalli möödumist - ja solarise avamist, uskusin et suurem lööming on juba peetud. Kuid võta näpust, sellist märulit, mis toimus peale uste avamist ja osanud oodatagi oma pöörasemates fantaasiates (mis iseenesest on ikka täiesti kreisid :)) Uks murti lahti ja lahing algas. Tagumised surusid täiega peale, eesmised sõimlesid ja karjusid, üksteist lükati kõrvale ja nõrgemad kukkusid maha, mis loomulikult ei läinud korda tugevamatele, kes neist sõna-otseses-mõttes üle-jooksid. Järgmine proovikivi oli eskalaator, kus mõlemad trepid sõitsid üheskoos ainult ülesse. Keegi ei lasknud ennast petta trepi aeglasest käigust ning kõik tormasid kahesajaga ülesse, memmede kiirus oleks isegi heas-vormis-erki-noolele saatuslikuks saanud. Ja siis läks järjekorra numbrite jagamiseks, vabandust rebimiseks. Finnairi töötajad olid olnud suhteliselt naiivitarid, lootes et kõik rahulikult pileti rebivad ja järjekorda asuvad. Selle asemel käies tohutu tõuklemine ja kaklemine, mistõttu reisibüroo mees tõstis masina õhku ja püüdis sealt edasi jagada. Mis oli suur viga, kuna ta suruti tohutu jõuga vastu seina, umbes nii:

Tohutu mäsu, massispsühhoos max levelil, kõigil mina-varsti-palmi-all pilk silmes. Ainult mati kaal oleks ennast koduselt tundnud. Mingi hetk hiljem nägin Liinat, kes lehvitas juba järjekorra numbriga, mis oli temal kui sihvakal ja saledal, õnnestunud saada.

Võitlesime ennast inimsummast välja ja olime väga õnnelikud väikese võidu üle. Mis sest, et viimased 5min pidi käituma nagu LOOM ning Liina kott rebiti puruks. Kuid see käib ju kõik mänguilu juurde.

Pärast seda kui Liina oli paar tundi oodanud, sai selgeks, et meile sobivad piletid said otsa. Pole hullu, piletid saame mujalt ning alati on tähtis nautida teekonda. Ja sellist elamust saab ainult hullarist, kaks korda aastas :)

Väärtfilm ja kanatiivad

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama oma parimast väärtfilmi kogemusest, mida kogesin aastaid tagasi Pärnus Soosaare korraldaval igasuvisesel üritusel. Noor ja naiivne nagu ma olin olin, tundsin hea meelt selle üle, et kolme filmi sai minna vaatama ühe hinnaga. Kahekümneviiene rõõmsalt näpus võtsin suuna oma endise kooli poole, kus filminädal aset leidis. Peale minu oli veel rahvast kogunenud, mistõttu istusin kuskile keskele maha, kõrvuti koos vanaema ja tema kahe lapselapsega. Tagant järele tunnistades tundub, et elu jooksul omandatud tarkused ei päästnud vanamemme piinlikkusest ja punastamisest. Naiivitar nagu minagi. Ja hakkas pihta.

Soojenduseks oli lühifilm inimestest, kes elasid prügikastides ja nende kõrval. Kuigi mõni hetk tundus, et filmis näidatud lehk jõudis ka vaatajateni, siis keegi sellest välja ei teinud. Ikkagi väärtfilm. Siis hakkas teine film, mille jooksul vanaema vahelduva eduga pidevalt lastelaste kõrvu ja silmi üritas katta, kuid nagu bioloogia tunnist teame, siis oli tal selleks ainult kaks kätt, millega tuli hoomata nelja sisendit. Film rääkis siis meeste gastreerimisest ja elust peale seda. Oppi näidati ka. Tore film oli, mis pani kõik mehed saalis vaikselt nihelema. Kuid see oli alles soojendus viimasele filmile.. Final strike'ks, et kogu teema rahvale ikka kohale jõuaks oli valitud dokfilm gei pornofilmi tegemisest (kus geid olid ikka ainult mehed). Seal näidati erinevate teoste valmimist, näitlejate omavahelisi suhteid, armumisi, armukadedust ja loomulikult ei puudunud sealt hardcore geiporn, kus mehed ennast vaikselt sisse õlitasid ja üksteist pumpama hakkasid...

Vabandan vanaema eest, kelle üleelamine oli jäänud hetkeks kõrval. Usun, et ta ei olnud midagi sellist varem näinud ning veel vähem tahtis, et tema väikesed võsukesed ennast homomeeste maailma iseärasustega kurssi viiksid. Viimane tilk karikasse oli see kui üks lastest küsis: miks see väiksem onu tahab suure onu nokut ära süüa...? Mille peale sai endisel tulest-ja-veest läbikäinud nõukogudenaisel mõõt täis. Võttes lapsed kaasa, liikus ta nende silmi/kõrvu kattes ja samal ajal rusikat ekraani poole viibutades saalist välja. Helesinine lapsepõlv sai päästetud. Napilt küll. Viisteist minutit hiljem oli mehed oma pumpamised ära teinud ja Soosaar tänas publikut toreda laupäevaõhtuse väärtfilmi nautimise eest. Minu jaoks olid väärtfilmid omandanud hoopis teise mõõtme.

Sügisene reedeõhtu Pärnus kutsus meid Liinaga kinno väärtfilm Rickyt vaatama. Eeldusel, et tegemist on tõelise kunstiteosega ja rahvast tuleb nagu murdu, ajasin Liinat takka, et ta ennast kiiremini formuleeriks paremate kohtade nimel. 25min enne algust kohale jõudes olime esimesed. 10min enne olime viiekesi. Filmi alguseks oli kogunenud nii oma 30-pealine seltskond, mis oli arvestades Mai kino suurust ikka väga väikene. Ei saanudki aru, et kas pärnakad vanad kultuurilembid olid teadmatuses või nad teadsid meist rohkem. Filmi plakatil oli süütu lapsuke, mis tõotas romantilist perefilmi..

Tegemist oli täiesti out-of-the-box filmiga, mis kuidagi ei mahtunud minu etteantud raamidesse. Soojenduseks näidati sellist elu, mis kutsus minu sisemusest esile terve triaadi ebamääraselt ebamugavaid tundeid. Kui see oli filmitegija eesmärk, siis oli see täidetud. Selliseid suruvaid ja sul-ei-ole-mingit-muud-võimalust tundeid ei soovita isegi oma vaenlasele. Teine kolmandik sisaldas seevastu bioloogiast (jälle!!) õpitut, kuidas beebist kana saab või vähemalt kuidas talle tiivad kasvavad. Selle taustal arenes vildakas pereelu, mida heameelega kogeda ei tahaks. Parim osa sellest oli stseen, kus mees tuli pärast paarikuist eemalolekut koju tagasi ja naine küsis, et kas tal oli ka teisi naisi sellal, millele mees vastas: eks seiklusi ikka oli, mitte midagi tõsist ning koguaeg mõtlesin sinule. Naine oli vastusega rahul. Kõige positiivsem oli filmi lõpp, kus lapseema ennast tahtis ära uputada, kuid just sellel hetkel tuli tagasi kaudunud laps-lind, kes andis tema elule uue mõtte ja produtsendile võimaluse film lõpetada.

Kokkuvõtvalt oli tegemist tõelise väärtfilmiga, mis äratas kehas paljud unnesoikunud tunded ning sisaldas tarkuseteri, mida igapäevaselt kasutada.

Ticket affair

Kõige raskem oli otsuse tegemine. Vähemalt alguses tundus nii :) Tegelikult osutub keeruliseimaks lendude, kindlustuse ja muu sellise orgunn, eriti kui oled sisimas kokkuhoidlik ja seda mõtet toetab mitte eriti paks rahakott ja kogemuste puudumine antud valdkonnas.

See on sarnane pesumasina ostuga, et tahaks ju endale mingit head-normaalset-toredat masinat ning selle otsimisele mitte väga aega kulutada. Tegelikkuses kujuneb sellest pikk uurimisretk tehnika ääremaile, mille lõpus oskad poes müüjat juhendada ning tead pesumasina hingeelu puudutavaid seike. Samuti seda, miks ühenduskohatihendeid müüakse 1o kaupa...

Ok, vaatame kõigepealt bookinghousist, siis lendamast, siis soovitab sõber vaadata emiraate, qatarri, kusjuures samal ajal leiad ennast estraveli lehelt lufthansaga tõtt vaatamas. Nii ok, saame bangkokki, kuala lumpurisse või hong kongi, kuidas sealt edasi. Aa sealt lendab air asia, sealt saaks vietnam airlinesiga, krt seal ajad ei klapi ning seal hinnad on liiga kõrged. Oohh mis värk turkish airlines viib nii soodsalt kohale :)))) liiga vara rõõmustasin... mida odavam lend seda rohkem piiranguid jne. Juhe hakkas vaikselt kokku jooksma. Viisin varajasel hommikutunnil Liina täikale kaupa leidma ja suundusin ise reisieksperti, et sealt miski abi. Rääkisin mure ära, kuid juba poole jutu pealt sain aru, et tean vähemalt sama palju või natuke rohkem kui nemad. Igatahes tüdruk seal saatis mulle pakkumised, kuid mitte midagi uut. Hakkan juba mõtlema, et äkki peabki lihtsalt kallima pileti ostma. Oleks ju mõnus koos finnaairiga 15hga bangkokki jõuda. Helistan veel bookinghousi ja lendamasse ja uurin, et äkki neil mingid spetsiaalid millest mul aimugi pole. Nope, nothing. Reisiekperdi tüdruk on esitanud endale väljakutse ja pommitab mind pakkumistega. Kuid ei midagi. Lõpuks saan Liinalt mõtte otsida üheotsa pileteid, mis tavaliselt muidu samas hinnas, mis edasi-tagasi või isegi natuke kallimad. Uurin ja otsin kuni järsku leiangi endale sobiva pakkumise :) Kuna reisiekperdi tüdruk on kõvasti pingutanud minu piletite nimel, siis saadan talle kirja, et näe selline pilet, ostan Sinu käest. Hetk hiljem saan vastuse, et saab küll, kuid hind kuus sotti kallim. Südametunnitusehääl annab endast märku, korralik ja hästi kasvatatud nagu ma olen. Annan reisiekperdi tüdrukule veel tšäänši, et ostan temalt kui ta teeb mulle sama hinna, mis mina sain. Saan eitav vastuse ja rahakotihääl võidab. Pilet lukus.

Sama teema tekib kindlustusega, kus tekib hea suhe reisikindlustusest Jannoga, kes vastab kannatlikult mu kõikidele rumalatele küsimustele ja on igati abiks. Igaksjuhuks vaatan ka pakkumist iziist, kus pakkumine tuleb 35% soodsam. Saadan küssi, et mis värk on, mille ta vastab, et ta soodsamalt teha ei saa. Dääm, jälle südametunnistuse hääl. Iziist saan lisaks vastuse, et kui ma tahan tõrget ja pagasikindlustust ka, siis kõige lühemalt teeb seda seesam - kaheks nädalaks (lühemaks ajaks ei ole Mitte-Mingit-Võimalust, ennem astub ansip keski), keegi teine ei võta üldse nii lühikeseks ajaks. Saadan neile vastu suhteliselt tõreda kirja, et ma ei ole nõus maksma rohkem kui 2 päeva eest, sest reaalselt mul rohkem seda vaja pole. Hetk hiljem helistab mulle iziist tädi, kes on väga õnnetu häälega, kuid lubab asja veelkord uurida. Endal mul kraabib täiega hinge, et teisi niimoodi tundma panen.

Peab ikka õppima rohkem oma sõbralt herr Soolalt, kes teeb isegi politseile selgeks, et kui tema R1 läheb linnas esimese käiguga 92 välja, siis ei ole see liikluseeskirjade rikkumine vaid korravalvurite enda probleem :)

10min hiljem saan iziist kõne, et seesam on ikkagi nõus mulle kaheks päevaks tõrget ja pagasikindlustust tegema. Lõpuks tehtud, süda on rahul ja mõnus kergendustunne liigub kerre. Rikkam nii kogemuste kui piletite osas, jääb mul hinge kriipima see, et parema hinna saamiseks pean kellegagi tõre olema.


ps.nüüd hakkan Liinale pileteid otsima... :)

Kauakestev vikerkaar ehk kuidas kõik alguse sai

Vikerkaar on optiline nähtus, mille põhjustab päikesekiirte murdumine ja peegeldumine vihmapiiskadelt. Vikerkaar on inimesele nähtav spektrivärvide kaarena. Tavaliselt eristatakse lainepikkuse kahanemise järjekorras seitset värvust: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine ja violetne. Enamasti ei ole siiski neid kõiki võimalik eristada. Nende värvuste kasutamise vikerkaare kirjaledamisel kinnistas Isaac Newton, kes aastal 1672 avaldas artikli "A new theory about lights and colors". Selline on siis Vikipeedia selgitus vikerkaarest.

Minu jaoks tähendab vikerkaar suve, sooja, sõpru ja armastust. Kõige rohkem kohtan vikerkaart surfates, just siis kui laua alt väljuvad veepiisad moodustavad päikesega õige nurga, tänu millele jälitab mind päris oma vikerkaar. Oma seitsme värvi ja parimate omadustega. See on nagu isiklik Peetrus, kes sind valvsalt hoiab. See on nagu vana hea sõber, kes alati Sinuga surfates kaasas on, keda ei pea paluma ega keelitama, ta lihtsalt on. Kõik need head asjad kokku põhjustavadki selle, miks mind üha rohkem mere äärest leiab.

Kuigi surfatud on juba pea 5 aastat, siis õige äratundmine tuli alles sellel hooajal. Seda suhet on hea iseloomustada tüdruksõbra näitel. Sul on pikalt olnud kaaslane kellega on Sul hea koos olla, kuid üks hommik ärkad teadmisega, et Tema ongi see, kellega tahad elu lõpuni koos olla. Simple. Peale sellist heurekat on elu lihtsam, sa tead mida tahad ja kõik head asjad tulevad ise Sinu juurde. Üks asi viib teiseni jne kuni tegeledki asjadega, millest ei olnud julgenud isegi unistadagi.

Nii sai lugu alguse.