Oli minu ellu kirjutanud veel ühe peatüki, kindlasti mitte meeldiva.
Mõnus kolmapäeva õhtu sai kiire lõpu kui joobes motomees mulle täiskiirusel sisse kimas. Kui tagasi mõelda, siis ega ma sellest palju ei mäleta, ainult valgust ja tohutut pauku, mis keha läbis. Pärast seda meenuvad ainult üksikud pildid kuni haiglani. Seal hakkas film uuesti tööle.
Kõige suurema paugu said pea ja jalg. Peale tehti CT uuring, mis tuvastas küll suht väikese aju, kuid jättis tuvastamata ajuverejooksu ja eluohtlikud ajuverevalumid. Küll aga leidis X-ray üles puruks põlve, mis järgmisel päeval pea kubemeni kipsi pandi. Lisaks verine alaselg ja kõrv, paugu saanud õlaliiges, erinevad haavad igalpool. Neljapäeva öö ei olnud just mugavate killast.
Otsa sõitnud motomehel nii hästi ei läinud, tema enam ei liigutanud.
Hetkel rallin karkudega ringi ja sebin kindlustusega, et kuidagi kiiremini koju saada ja vajalikud uued uuringud teha. Tänase õhtu seisuga on kolmapäev kõige esimene võimalus kojulennuks.
Motomehe ja maailma vastu ma vihane ei ole, pigem on see mõjunud järjekordse äratuskellana elu hapruse osas.
PS. erakordselt suured tänud Jormale, Renele, Margusele ja Timole, kes mind igati toetasid ja pildil hoidsid. Ilma teieta poleks ma hakkama saanud!!
...eks ma ka vajasin üksõhtu vähe abi ning hommikul oli nagu kõik alles st aitäh sõbrad ;)
ReplyDeleteDžiiii, Siim. Edaspidi kannad ka vabal ajal jala käies kiivrit? Lapi ennast korralikult ikka kokku, eksole.
ReplyDeleteMargus my friend can you be little more specific please? ;)
ReplyDeleteTo Maret: kokkulappimisega muret ei ole, kohalikud sepad panid julgelt kõik kiirelt kipsi, ühel oli küll tuju veits ära, et nüüd jääb pool peldiku seina krohvimata..