Sai oma vormi ja mõtte juba sügisel kui Jorma avaldas oma intiimsemaid saladusi oma tulevikuplaanide kohta. Kuna mõte tundus erutav ja soov ennast arendada selles valdkonnas oli olemas, siis sai kiirelt ennast partjööriks kaubeldud. Täpsemalt siis IKA (rahvusvaheline lohesurfiliit) korraldatud võistlusametniku koolitus. Minule kui väga rahulikule, alati kaalutlevale ja võrdsematest võrdsemale oli see kui rusikas puukasse.
Alustasime teisipäeval vastu kolmapäeva ööbussiga MuiNest Saigoni. Reis oli suhteliselt rahulik kuid tihe, sest vabu kohti polnud ja Jorma pikad jalad võtsid kogu bussi ruumi ära. Kuna isiklikus elus toimusid samal ajal rasked ja valulised sündmused, siis kujunes bussisõit minu jaoks parajaks katsumuseks. Üks öö jäi vahele.
Hommikul olime nagu krapsti Saigonis ning kuna lennuni oli oi-oi kui palju aega, siis võtsime kõige väiksema hosteli toa, kus pesta ja kammida ennast. Sisenedes tuppa leidsime suureks rõõmuks keset tuba suure hunniku sitta ja loigu kust selle kõrval. Kuid kuna see pidi aasias tähendama palju õnne ja raha, siis korjasime selle salvadega kokku ning panime külmkappi hoiule. Kuna külmari uks oli kinni, siis hais meieni ei jõudnud. Tegemist oli tõelise eko toaga, mida ilmestas ka 1m2 suurune wc-vannituba-dušširuum, mis samas oma töö korralikult ära tegi. Soengud sirgeks ja süüa otsima. Esimene peatus oli meie jaoks juba tuttav koht - prantsuse pagariäri, kus keskmisest nati kallima hinna eest pakutakse suussulavaidjakeeltallaviivaid saiakesi. Pärast seda läksime turule mulle sooje riideid eurotripi jaoks otsima. Mis kujunes aga suhteliselt tühjaks käiguks, kuna hawaii-ja-jahimeeste riiete osas olin pirts ning muud jutud selga ei mahtunud. Jah tõesti, need aasias juurde võetud 14kg annavad ennast valusalt tunda. Kiire biutisliip sitt-külmkapis-hostelis, täksi draiver tänavalt ja pajeehali lennujaama.
Esimene lend oli Air Asiaga, kes sõidutas meid Saigonist Kuala Lumpurisse. Kuna seal on kaks lennujaama, siis pidime kasutama bussi 20min teenust, mis maksis 5 kohalikku, ehk siis umbes 20 eeku kahele. Suur lennujaam on ikka tõesti suur ja ilus. Ma pole muidugi kõikides maailma lennujaamdes käinud, kuid see tundus küll üks parimatest olema. Selleks ajaks oli kõht saiadest ja air asia pakutud vegetaarianist hele, siis otsustasime lennujaamas väiksed söögid teha. Minu muusaks sai vegetaarian lasanje, mis oma väiksusele vaatamata maitses hästi. Pärast seda läksime lendu ootama, mida ootasime viimase minutini, kuni järsku avastasime, et oleme vales kohas. Lend oli samuti Amsterdami, samal ajal, kuid vedaja oli teine. Ja siis andsime niimoodi päkkadele valu, et jõuda viimastena oma lennule, kus meie lõõtsutuste saatel raadio teel kommiti, et: two missing estonians are founded, repeat the suckers are down… Turvad oli suht lahedad kujud, teadsid isegi baltimaade pealinnasid ja puha.
Lennumasina brändiks euroopasse oli valitud KLM , kellest mina oli kuulnud ainult hirmu- ja õuduslugusid. Õnneks kujunes olukord hoopis vastupidiseks. Istmevahed tundusid piisavalt laiad, multimeedia hea (soovitan kõigile vaadata filmi Amsterdam), söök samuti okas, seega lend möödus lennates ning enne kui aru sain olime juba Amsterdamis. Kiire lennumasina vahetus ja welcome Brüssel. Kust mina kimasin rongiga Genti ja Jorma Brüsselisse, kus tal oli plaanis eesti majas õhtul saun teha, meestel seljad puhtaks pesta ning seebiga ettevaatlik olla.
Gent võttis mind vastu karge kevadise ilma ja väga ilusa ja puhta eluoluga. Ööbimine ja seminar toimus suuures spordikompleksi ühikas, kus pidevalt sagis igasugu spordimehi ja naisi (oli palju rohelist ja jänesed sebisid rahulikult ringi). Vaatasid kasvõi aknast välja ning kohe oli keegi jooksmas või muud sporti tegemas. Väga spordilembeline koht oli. Mul pani silma särama, bäkk to tšaildhuud. Näiteks oli seal alates aasta algusest toimumas selline üritus, kus üks mees suures armastuses maailma ja jooksmise vastu otsustas selle aasta IGAL päeval joosta maratoni, ümber sõudekanali. Temaga oli liitunud igapäev palju inimesi, kes ringi või rohkem temaga koos tegid. Ja see ei olnud mingi lonkimine, keskmine igapäevane aeg pidi jääma alla 4 tunni…
Seminar ise oli väga esinduslik, kus kohal olid üle maailma purjelaua ja loheliitude juhid, IKA juhtfiguurid, PKRA korraldajad, rahvuvahelised ISAF kohtunikud ning kirss boršil oli bulgaariast pärit, Tallinnas käinud Kamen, kes on ISAF’i purjelaua ja lohesektsiooni ülemus. Õppimine oli väga intensiivne ja paljuks muuks aega ei jäänudki. Ainult õhtuti kaheksa-üheksa paiku, tehti linnas väike tiir ja pakuti õhtusööki. Gent ise on ikka väga ilus, vaikne ja armas linn. Mina ise, kes linnadest ja vanadest majadest väga midagi ei pea, olin ikka täiesti vaimustuses kui ilus, puhas ja vaikne seal oli. Kes seal käinud ei ole, siis nendele kindlasti soovitan minna.
Pühapäevaks oli pea pulki täis, mis oli parim aeg eksami tegemiseks. Ja kerge see ei olnud… Ametlikke tulemusi pole veel avaldatud, kes sai läbi, kes mitte, kuid lootust on.
Õhukestes riietes nagu ma olin kujunes äraminek tõeliseks katsumuseks. Sest viie soojakraadiga, tugeva tuule ja vihmaga pole mõnus võidelda koos t-särgi ja õhukese dressikaga. Lennujaama jõudes olin nii läbikülmunud, et lubasin Jormale käsi südamel tagasijõudes vähemalt päeva ainult päikest võtta ja ennast ühelt küljelt teisele keerata. Külm, korralik vaimne pingutus ning raske aeg isiklikus elus olid oma töö teinud, mistõttu Brüsseli lennujaama jõudes oli juhe kinni jooksnud. Täiesti kinni.
Sealt edasi on ainult mälupildid möödunust (ei ole põhjust muretseda joomaks ei läinud, kuid soov oli küll ennast siit maailmast ära toimetada).
BRU-AMS lennu hilinemine - telekas nähtud lõik AV sõidust - Jorma kõne et nüüd on minek – maha jäämine AMS-KUL lennust – pikad järjekorrad uute piletite sebimiseks – sügavad ja sisutihedad vestlused maailmast/suhetest/elu mõttest Jormaga – magamine pea arvutilaual suust ila jooksmas – eriti mittemugav magamisasend S-kujulises diivanis – 10 eurine talongi hommikusöök lennujaamas – peldikus plähvide ja shortside vahetus – uus lend – hirmu ja klaustrofoobia tunne istudes keskmises reas keskel - enne lennu algust magama jäämine pea kõrvaloleva penskari õlal – palju filme ja muusikat – jälle lennujaama vahetus – magamine veel ebamugavamas asendis – jälle lend – bussipiletid Mui Nesse – naiste rühmvõimlemine keset Saigoni parki – magamisbussi mõnud – hambahari ja minu voodi Mui Nes.
Hommikul õue minnes oli jälle soe, päike paistis ja elu tundus jälle elamist väärt :)
No comments:
Post a Comment