Elu enne oppi, opi ajal ja pärast seda

Tallinnasse tagasi jõudes oli optimism kasvanud päris suureks. Kuskil südamesopis oli tekkinud lootus, et äkki vietkongid said asjast valesti aru ja panid jala igaksjuhuks kipsi, äkki on seal ainult kõva põrutus  või miskit. Sisemuses juba kujutasin ette kuidas mult kips ära võetakse, miskit sorti side ümber põlve keeratakse ja soovitatakse väga hullu mitte panna. Kipsi äravõtmisest oli saanud kinnisidee.

Pärast perearsti juurest käimist ja haiguslehe fikseerimist oli otsetee Ortopeedia Arstidesse, kuhu dr.Ants Kantsi juurde oli õnnestunud aeg panna. Kipsi äravõtmisest oli kujunenud juba elumõte. Pirita suusaradadest möödudes oli hingest käinud läbi erutusvärin, mis süstis lootus järgmisel päeval Jõulumäele sõitma minna. Arsti juurde sisse saades oli minu esimeseks küsimuseks, et kas kipsi saab ära võtta?? Mille peale doktor vaatas kaasasolnud pilti põlvest, sügas habet ja ütles: noormees, kipsi ära võtmine on hetkel su kõige väiksem probleem. Kas sa seda kohta siin näed, osutades hallile alale röngtenipildil…siit ei paista midagi hullu, kuid toetudes oma kogemustele ütlen, et kui siit kompuuteruuringteha, siis oled sa suht sügavas sitas. Helistan haiglasse ette, et nad Sind esimesel võimalusel operatsioonile võtaks.

Hetkega olid minu lootused-ootused purunenud ning tulevik tundus tume. Ainus lootus oli, et arst eksis ning kompuuter midagi erilist ei näita.

Mustamäe PERH’is surfasin kohe uude X-korpusesse, kus asub EMO (EriMeditsiiniOsakond), kus mind märgistati, augustati ja lükati ootele. Osakond nägi välja nagu kiirabihaiglas, kus kardinatega eraldatud patsientide olukord muutus pidevalt. Kuulsid kuidas kellegi süda lõi piip-piip-piip-piiiiiip-piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiip ja varsti nägid kuidas linaga kaetud voodi ära viidi. Seal tehti ka kompuuter, mis kahjuks näitas põlvekedra sissepoole murdu… Nüüd oli lootustel kriips peal. Reality started to hurt..

Väike lootus oli, et saab kohe neljapäeva õhtul lõikusele, kuid läks hoopis nii, et minu jaoks leiti aeg alles laupäeva hommikul. Pärast hullusärgi selga ajamist hakati mind sõidutama opisaali suunas. Kogu teekond oli nägu filmis, kus laed koos lampidega pidevalt vahetusid, liftid, uued lambib, jälle liftid ning järsku olimegi jõudnud opisaali, kus valitses ebamaine rahu ja laest rippusid ulmekad tuled. Otsustati spinaal-tuimestuse kasuks, mis tähendas seda,et arst käskis mul külili pöörata ning hakkas selgroolülide vahele süstalt toppima. Mis tõi minus esile uskumatult suure soovi mõõka panna, rögisesin, mis ma rögisesin, kuid toodud kauss jäi kuivaks. Siis kiskus uniseks. Pilt hakkas siis selgemaks saama, kui puusaluust peitliga tükke juurde löödi. Omamoodi naljaks tunne oli, näed ja tunned et lüüakse, kuid miskit ei tunne. Siis tundsin õmblemist ning varsti oligi asi klaar. 30min taastumist intensiivis ning siis oma palatisse tagasi.

Alguses oli olek päris kobe, sinnamaani kui tuimestus ära läks. Siis läks kella helistamisega kiireks, et õed süstal süstal järel mulle tuimestust sisse purskaks. Ja krt isegi see ei aidanud. Peldikusse minek oli selline valude paraad, et otsustasin mitte enam juua. Puusavalu oli teatud asendites täitsa talutav, kuid jalg valutas igast asendist. Mõte oli paluda endale kanüül otse verre panna ja  paari kuu pärast uuesti üles äratada. Varsti tuli õnneks palavik, mis natukenegi leevendas kannatusi.

Nüüd olen juba kodus Pärnus ja teen nii usinalt taastusravi kui võimalik. Hetkel tundub 2 kuud mil ma ei tohi jalale toetuda, täiesti ulmeliselt pikk ebareaalne aeg, kuid eks igapäev edasi teeb selle lühemaks.

Lootus ei ole veel surnud.