Kuldrula 2010 ehk tagasi juurte juurde

Laupäeva hommik oli ärevust täis ja kogu park oli rulatajatest, bmx raideritest ja skeidimeestest tiine. Samamoodi olid kohal noored tšikid, kes elasid kaasa ning mõne tüübi vanaema, kes hoidis võsukesel silma peal. Algamas oli selle aasta Pärnu feimi kõrgel hoidev ja noori motiveerituna pidav Kuldrula ivent.

Pole vähimatki põhjust ütlemata jätta, et eks ma natuke olin ikka kade ka, vaadates napilt üle 10 aastaseid kutte, kes paugutasid kõikide pillidega nagu ise tahtsid. Oi kuidas tahaks ise jälle noor olla ja seda samuti teha. Kõlab natuke nagu keskeakriisi moodi, kuid tegelikult ei ole. Tegelikult on kõik sarnased asjad samuti läbitehtud, kuid need tunduvad nii kauged ja ammu, sellepärast tahakski seda uuesti kogeda.

 

Meelde tuleb kuidas käisime vanasti perekatega sunseti juurest betoonilt liivale hüppamas ja otseloomulikult hüppasin seal oma pereka keskelt pooleks. Vanaisa kes seda parandama pidi hakkama ei ostnud kahjukis ära ideed, et see läks lihtsalt ise katki.. :) Sama lugu oli rulaga…

Päeva naelaks kujunes kuldrula aftekas. Kohaks oli valitud Beach Club, mis paljudele tuttavaks saanud klubi Tallinna või Kasekesena. Praegu on see regulaarselt mittetoimiv klubi, mis avatakse ainult kindlate ürituste ajal. Seetõttu võib kindel olla, et kui seal midagi korraldatakse, siis tehakse seda südamega. Alustades muusikavalikust ja lõpetades mittefäänsi olekuga, täpselt selline nagu mulle meeldib :)

Peale soojendust alohas, liikusime enne ühte klubi suunas, et mitte olla esimesed, kes kohale jõuavad. Seekord oli aga olukord hoopis teine ja kohale jõudes ootas meid suur rahvamass kes kõik korraga üritasid sisse saada. Mõtlesime, mis me mõtlesime, kuid siis tuli Hardil geniaalne idee kasutada meis kõigis sisalduvat ida-eurooplastele iseloomulikku süütut-trügimistehnikat. See töötas.

Kui meie diskosaali jõudsime oli pidu juba alanud. Taustaks saagis kurja erinevaid töötlusi nirvanast, metallicast, guona apesilt ja teistest vanakooli kütame-täiega-bändidelt. Samal ajal kui muusikavalik küttis kuuma oli tantsuplats tihkelt täis noori, kes olid häbenemise koju unustanud ja lõhkusid täiega minna. Pooltel kuttidel olid juba särgid seljast rebitud ning kõik tüttod kes kaasa rabelesid olid absoluutli-tsellu-friid. Õhus oli tunda hormoonide möllu ja vabaduse hingust. Seal ei olnud kohta nägude tegemisele, ilusaks olemise või püüdlustele olla keegi teine. Kõik olid ausad, mina ised, kõik kütsid täiega.

Öö jooksul käis laval ka bänd, kes hetkeski hoogu maha ei võtnud, vaid võimaluste piires üritas sinna veel juurde lisada. Peale seda tulid peale tjuuninni mees, kes kostitas rahvast uusimate trummi ja bussi biitidega, mis maitsesid hästi.

Ise olime samuti tulbid, kütsime algusest peale ja ikka nii, et särk täiega nirises. Ja nii hommikuni. 

Ilusa öö lõpetas kümblemine soojas merevees. Elu oli ilus ja kael tuka viskamisest kange.

Mis seal salata, sellised ausad ja vahetud üritused on minule kümpi mõeldud ja sobivad hästi. Ja sellist pauerit nagu sellel üritusel kohata võis on meie eludes liiga vähe. Tore on saada vanemaks ja muutuda vastutustundlikumaks, kuid selle käigus ei tohiks ära kaotada last enda sees, sest tema hoiab meie unistused reaalsena ning annab elule värvi.

Kiip gõing djuuds!