Kohalik Texas

Asub Tallinnast tunni paadisõidu kaugusel ja sealt ei puudu  kohalikud elu-matšo-korravalvurid. Või õigupoolest on neid seal päris mitu.

Sõber Riho kutsus mind kaasa oma firma suvepäevadele, et näitaksin noortele lõvidele, mis loom see surfamine on. Eks tal olid omad huvid ka mängus, kuid see las jääb.

Enne kui tulistama hakkan, siis ütlen kohe ära, et kogu ADM’i meeskond oli väga lahe ja Naissaar ise oli samuti kobe. Muude asjade osas kahjuks nii positiivne olla ei saa.

Kõigepealt söömine. See, et mina liha ei söö on sügavalt minu enda probleem, kuid eks otsustage ise, kui mitmekesine ja tervislik meie ninaalune oli.

Lõunasöök: ahjus tehtud kartulid ja lambaliha strogonov või midagi sellist. Õnneks oli see nii loomaliha maitsega, mistõttu läks kõvemaks vaidluseks, et kas tegemist on ikka lambalihaga või mitte. Mis tipnes koka käest küsima minemisega, mis peale kokatädi vihastas ja meiega rohkem rääkida ei tahtnud. Tänud sellele, et meie meeskonnas oli palju turundajaid, kes silusid piisavalt haavu, mistõttu kokatädi lusikat nurka ei visanud ja pakkus meile ka järgmistel kordadel ninaesist. Tagantjärele mõeldes ei oskagi öelda, kas see oli võit või kaotus. Pärast saime teada, et tehtud lammas pidi olema samasooline nagu Šoti mägiveised, sellest ka loomaliha maitse.

Õhtusöök: üllatus-üllatus samade kartulite kõrvale pakuti lambaribisid, mis nägid minule kui vegetariaanile vägagi õudsad välja, kuid kuna nälg tegi omatööd, siis ei lasknud keegi ennast heidutada ülesoolatud ja alaküpsetatud ribidest. Keegi otseselt sellepärast puid ei väetanud, kuigi tuli ka seda ette.

Hommikusöök: kaugelt vaadates oli lootus, et äkki ongi puder, vahetpole milline. Kuid lootus purunes kildudeks kui suurest potist vaatas vastu lambaliha-seljanka või midagi taolist. Kuulda oli, et see oli tehtud eelmisel õhtul järgi jäänud lihast.

Lõunasöök: no mis te ise arvate?? Ikka lambaliha koos makaronidega. Ja just makaronidega, sest pastast oli asi kaugel. Tänu sellele, et sööki ettekandvad kutid olid normaalsed sägad, sain endale ainult makaronid kaubelda. Mis ei olnud kahjuks suurim õnn, sest kui kuidagimoodi on võimalik makaronid ära tappa ja õli sisse ära uputada, siis seda oli seal tehtud. Kuid võrreldes jahtudes valgeks lambarasvaks hanguva strogonoviga oli see ikka puhas rõõm.

Paadiga tagasi sõites oli kuulda pidavat määgimist…

Kasutamata potentsiaal. See sõnapaar iseloomustab kõige paremini Naissaart ja sellel toimuvat. Kui jätte välja Kaljuste korraldatavad muusikaüritused, siis rohkem seal ei toimugi midagi.

Seda näitlikustab kõige paremini saare iseloomustamiseks tehtud tuuri meile. Kus kõigepealt loksusime mõtetus vagunis 10min, siis näidati vaest oravat puuris, suvalist maha jäetud hoonet (koos mingite piltide ja kummivanaemaga), loksusime veoka kastis 25min, nägime vanametalli ja kuulsime selle kõrvale 5min stoorit, siis jälle 25min loksumist ja ringiga tagasi. Siia juurde lisan veel kõige tühjema puhveti saarel, kus ei müüdud isegi jäätis. Läbi ussi sai endale 25.- eest pooleliitrise koka lubada. Nagu mismõttes??

Mõelge nüüd ise. Asi asub Tallinnast 1h kaugusel on looduslikult väga ilus, on olemas täitsa oma stoori koos oma miinitehaste ja hoidlaga ning maksimum mida nad praegu suudavad sellest genereerida on suve(loe:jooma)päevade organiseerimine. Väga nõrk. Veelkord väga NÕRK.

Ja lõpetuseks kohalikest Texase korravalvuritest. Krt ei kujutagi ette kus kõik selle saare mehed seda lõvikonservi saavad, kuid mõju on selgelt nähtav, isegi pimedatele. Selliseid matšosid ja kauboisid mujal Eestis ei leia.

Äkki on see lambalihast? Või äkki teevad nad midagi muud nende Šoti mägilammastega..