Elu kutse

Kõigepealt tänan oma vanemaid, eriti ema, kes siiani püüab minust arusaada. Oma lähedast sõpra, kes mõistab. Häid sõpru, kes teevad koos minuga. Toetajaid, kes mõistavad tuulestviidud säravaid silmi ning kindlasti puhast loodust, päikest ja tuult. Tänu teile saab see kõik võimalikuks.

Esimest korda mõtlesin sellele aprilli keskel, kui jalg oli kipsis, meel murtud ja süda haige. Kujutelm sellest aitas joonel püsida. Kõigepealt tuli jalule saada.

Teistkorda mõtlesin sellele jaanipäeva paiku. Esimesed triibud olid tehtud. Tundus, et kõik on võimalik.

Kolmandat korda oli see mõttes augusti alguses, kui keha hakkas looma ja unistus muutus üha reaalsemaks.

Pühapäeval sai see tehtud.

Juba teel Väänasse oli mul suu kõrvuni ja süda kargas rinnus. Mereäärde jõudes ei olnud enam mahti mõelda ja teha, kõik käis välgukiirusel. Ja see mis mind ees ootas oli kõike seda ootamist väärt :)

Merele minnes pidin varsti tagasipöörama, kuna lihtsalt ei olnud valmis, et sellised suured kollid lained otse peale tulevad. Peale tutvumisringi hakkasin mere ja lainetega ühes rütmis hingama, tundus et mina ja loodus olime saamas üheks. Üha paremini hakkasin tunnetama laineid, nende liikumist, dünaamikat, kuju ja murdumist. Seetõttu olid kõik sõidutunnid täis naeru, rõõmu, eneseavastamist ja sisekaemust. Arvestades kõiki teisi nägusid merel, usun et kogu maailm muutus sellel päeval paremaks.

Sellele järgnes nagu tavaliselt nauditav valu ja agoonia. Sõidad maanteel 70-ga ja kuhugile ei ole kiiret. Punane tuli valgusfooris pole samuti probleem, jalakäijad tunduvad sebradel vägagi mõistlikud. Naabrikoer ei kuse vastu sinu autot, linnud jätavad selle samuti märgistamata. Täitsa võimalik on diivaniga samastuda ja olla liikumatult puhkeasendis tundide kaupa. Kõik kodused tunduvad kuidagi väga mõistlikud ning miski ei häiri. Organism põletab mitu korda kiiremas tempos kui sa süüa jõuad, sellepärast tuleb kindlasti kell pool neli isu külmakapp tühjaks süüa. Liikumine on jätkuvalt aeglane ja vaevaline. Kuid koguaeg on kerge muie näos. Süda rõõmustab.

Täna nägin Pärnus midagi enneolematut ja esmakordset. Nimelt õhtusel päikeseloojangu sessi ajal oli ühelpool randa loojumas suur punakaskollane päike, kullates oma kiirtega kõike ettejuhtuvat  ja teiselpool randa oli helesiniste ja helehallide pilvede vahelt tõusmas samasuur hõbedane täiskuu. Sellise romatika vastu ei saa isegi kõige libedam armastussonaat. Loodus on imeline.

Samuti on imeline tunne tunda elust rõõmu ning teha asju, mis sind tegelikult käima tõmbavad. Ning olla ümbritsetud inimestega, kes sind toetavad ja armastavad.

Aitäh kõigile ja kõigele!