Elu päikese all..

sai alguse pärast pikka lennureisi marsuudil Tln-Stock-Berl-Bangkok. Sealt sai kiirelt taksoga Pattayale, kus toimus IKO ITC koolitus. Õnneks väga paljust ilma ei jäänud, tehtud oli alles IKO teematikat tutvustav ring. Olles kuulnud erinevaid lugusid, kuidas sellistel koolitustel mõnusalt aega veedetakse, siis polnud väga hullu ka loost, et viimased kaks ööd olid uneta jäänud. Grupp koosnes ägedatest tüüpidest, kes olid pärit Madagaskarilt, Uus-Meremaalt, Prantsusmaalt, Dubaist,, Bali’lt ja Taist. Grupijuhiks oli Kamil Peterek. Õnneks minu ootused ei täitunud ning kursus kujunes vägagi intensiivseks õppimiseks, kus päevad kestsid 9-20 ning pärast seda olid kodutööd. Tuli välja, et Kamili veres voolas pooleks tohtut pushimist ning veel suuremad teadmised lohesurfist. Vahel hakkasin juba ise kahtlustama, et kas see mida mina siiani teinud olen, on ikka surfamine..  Asjale pandi punkt laupäevase eksamiga, milleks olin valmistunud kõik kohaloldud ööd. 8 alustanuist said diplomi kätte 5, mina nende seas. Kokkuvõttes sain sealt oluliselt rohkem kui oodanud olin ning palju uusi kontakte kellega tulevikus midagi huvitavat teha.

Pühapäeva hommikul start 4:45, et jõuda õigeks ajaks HoChiMinh lennule. Peale väikseid sekeldusi olin lennukis (mis oli mõeldud kindlasti kohalikele, sest minu siredatel säärtel ei olnud mitte mingisugustki võimalust verd liikuma lasta). Poolteist tundi sõitu ning olingi Saigonis.

Teades kohalikke hindu kauplesin taksistidega ning jätsin ostmata anassi, kuna mõlema eest küsiti silmagi pilgutama 5 korda turuhinnast suuremat $$$. Siis veel 6h bussiga loksumist ning olingi oma uues kodus MuiNe’s :)

Jorma oli mulle kenasti vastutulnud, et võtta suund meie uuele kodule järgmiseks neljaks kuuks, milleks oli maja mere ääres. Sõna otseses mõttes, kuna mereni on vaevalt paarkümmend meetrit. Ja nüüd lõiguti.

MuiNe – sama hea ja ilus kui aastaid tagasi, kuid natuke puhtam, pikem ning ilusam. Hinnad on jäänud samaks.

Söök: on sigahea ja odav. Näiteks ports tofut lemongrassi ja chilliga maksab umbes 10 eeku ning banana shake 4 eeku. Ning mõlemad on loomulikult nii head, et viib keele kiirelt alla. Kindlasti leiab ka kallima hinnaga söögikohti. Õllesõpradele teadmiseks, et see pidi siin hea olema ning hinnaks olenevalt kohast 4-10 eeku.

Surf – siiani on puhunud kõik päevad, viimased ja järgmised kaks puhub nagu loom. Kui aega ja võimalust on tekkinud, siis olen ka ise mõned sessioonid teinud ning täna hakkas juba tunne tulema, koos loopide ja airidega. Rand on pikk ja parajalt lai ning puhta liivane. Kaldaääres on tugeva tuulega korralik shorebreak. Surfiklubi kus mina koos Jormaga töötan asub kaluriküla poolt vaadates heal teisel kohal, mis tähendab oluliselt väiksemat liiklust ja actionit, võrreldes allatuult toimuvaga. Surfiklubiga on koos ka kokastuudio, kus väikese $$$ eest õpetatakse head paremat valmistama.

Ilm: kuum on, väga kuum on. Kui tuul on lahja siis ikka grillib täiega. Esimeste päevadega võtsin niimoodi alla, et püksid nibin-nabin jalas püsisid. Päike on terav, mis kindlasti eeldab kaitsekreemi. Isegi peale 70 faktori kasutamist on mul kätel ja kaelal korralikud randid (eks palju vees olemist teeb ka oma töö). Vee temp on kuskil 26-28C.

Lõbustused: kui korralik surfipäev tehtud, siis selle jätkuks sobib hästi korralik kõhutäis ja mõnus tšill maja ees võrkkiiges. Jorma käis kuskil klubis ka, kuid see eeldab kindlasti mitmete Saigonide libistamist või veel parem kohaliku banaaniveini limpsimist.

Kohale jõudes sain aru, et olen jõudnud siia, kus ma oleks pidanud juba ammu olema...

Ps. kõik on külla oodatud ning nõu küsima kui teemaks on Vietnam.

Ps2. Jorma blogi tuulepoolne.blogspot.com