Kui palju võtab elu ruumi?

Täpselt nii palju, et ära mahtuda väiksesse kandekotti, mida on mõnus reisidel kasutada.

Ning kui juhtub, et seljatagant tuleb hooga üks rahahädas varas rolleril, kes Sinult koti jõuga ära rebib ning Sul pole võimalustki temaga seisule minna, siis tea, et hetkega võib kõik muutuda.

Paari sekundi jooksul oled sa ilma turvalisest maailmast, meeldivatest mälestustest, passist, telefonidest sh,kõik numbrid, rahast mille oled kogunud oma varustust müües ja korralikult töötades/kõrvale pannes, kõikidest deebet- ja krediitkaardidest ning loomulikult rahakottidest.

Ja siis oledki sa neljapäeva öösel keset suurt linna võõras kultuuris, teades et ilma ühegi isikut-tõendava-dokumendita ja rahata ei ole sul võimalustki järgmise päeva pärastlõunal riigist lahkuda.

Kui esialgne šokk on möödas, siis hakkab leidma võimalusi. Alustades kohalikust politseist, kellel on sinust ja sinu olukorrast täiesti savi, euroliidu võimalikest saatkondadest, kes Sind võiksid aidata ning lõpuks ka kohalikust immigratsiooniametist. Asja teeb raskemaks veel see, et otse loomulikult on kõigil õigus lõunale 11-14, on reede ja lisana juurde Hiina uusaasta, mis kõigi mõtted mujal hoiab.

Läbinud kõikivõimalikud psühholoogilised etapid, alates meeleheitest ja enesesüüdistamisest, varga ja ametnike kägistamissoovist ning lõpetades lootuse tekkimise ja selle purunemisega. Siis juhtub ime ning asjad jooksevad minuti pealt kokku, et oma endise äralennuplaaniga edasi minna.

Sellesse protsessi jääb maha rohkelt närvirakke, mis kunagi enam ei taastu ning usk ilusasse maailma, kus inimsed üksteisele meelega haiget ei tee.

Elu läheb edasi, kuid maailm on muutunud ning varasemad plaanid tuleb uuesti ülevaadata.

Tegelikult jääd sa ilma ainult oma identideedist ning kindlustundest, kuid Sulle jäävad alles kõik lähedased, ilusad hetked ja nauditud momendid. Need teevadki idenditeedist Elu ning Sinust osa sellest nauditavast teekonnast.

Naudi hetke, sest kunagi ei tea, millal seda enam ei ole.

Ning meie telefoninumbrid on endiselt samad, kuid kõikide sõprade numbrid läinud. Oleks suureks abiks kui saaksite oma telefoninumbrid meile saata. Tänud juba ette!

/S&L

Seiklused Viet Namis

Järgmine kirjatükk on kirjutatud Liina poolt, kuna Siim kui kohalik ei näe enam tema ümber toimuvat virr-varri ning on kõige selle sisse sulandunud nagu muna pannkooki. Seega proovin anda läbi enda silmade väikese ülevaate siin toimuvast.

Kuna minu ja mu väikese reisikaaslase Hanna reis Vietnami oli piisavalt pikk, siis kohale jõudes ei suutnud me lennukist välja astudes oma rõõmu tagasi hoida ning olime kindlad, et meie lennujaamade seiklused on järgmiseks 2 nädalaks läbi. Nii libedalt see tegelikult ei läinud. Nimelt ootasid meid klaasistatud seina taga 5 tuima mehenägu, kelle tööülesannetesse oli ilmselgelt vägivaldselt kirjutatud viisade väljastamine kahvanägudele. Olime sellest varasemalt teadlikud, kuid kõiki meie ootusi ületas fakt, et ootasime oma viisasid peaaegu 1,5 tundi. Ei lugenud ka tõsiasi, et lõpuks ometi sain oma elus olla lapsega reisija ning meile oleks pidanud kehtima kõiksugu eelisjärjekorrad. Aga vaadati hoopis tuima näoga mööda ja jagati viisasid inglise pensionäridele. Kui lõpuks oma viisad kätte saime ja riiki ametlikult sisenesime, siis oli pagasilint ilmselgelt väsinud meie kottide ketramisest, seega oli tubli lennujaamatöötaja meie kotid toimetanud ilusasti ruumi nimega Lost & Found. Tubli lennujaamatöötaja aina naeratas ning andis märku, et jah, võite sellest paari ruutkilomeetrisest ruumist nüüd ise oma kotte otsima hakata. Oma probleem, et viisa saamine nii kaua aega võttis, nüüd kulutage aga veel oma aega ja otsige need kotid ka üles. No mis meil muud üle jäi, naeratasime vastu ja hakkasime oma kotte otsima. Õnneks tuvastas terane lapsesilm kiiresti meie pagasi ning olimegi juba lõõskava päikese käes keset Ho Chi Minhi kirevust.

Sõit Mui Ne´sse läks Vietnami mõistes viperustega ning igati edukalt, nõrgema südamega eestlane oleks aga kindlasti pildi taskusse pannud. Koos Jormaga oli meil lennujaamas vastas ka üks tubli taksojuht, kes toimetas meid oma minibussi ning 4h sõit võis alata. Pilt, mis avanes bussiaknast, oli minu jaoks täiesti lummav ning olin koheselt Vietnami armunud. Ma ei oskagi öelda, mis täpselt selle tunde tekitas, aga tunne oli/on tugev. Tõenäoliselt on peapõhjuseks see, et siin on kõik back to basics & relax. Elurõõmsad tumedapäised lapsed jooksevad mööda teeäärt, eemal arvutitest ja telekast, nautides puupulkadega mängimist ning teineteise seltskonda. Kolmnurksete kübaratega naised töötavad riisipõldudel või siis istuvad meie kodutrepil koos oma suure perekonnaga ning teevad pärlikeesid. Mehed suunavad vitsakesega lehmasid õigele põllulapile või siis toimetavad merel on imearmsate kalapaatidega, et nii perel kui ka turistidel oleks, mida õhtul nosida. Igaühel on oma koht siin päikese all ning vähemalt väliselt tundub, et nad naudivad seda. Ning mina naudin nende toimetuste jälgimist.

Mui Ne´sse sõidul sai selgeks ka see, et siin puudub liikluskultuur nagu valdavalt igalpool Aasias. Pole vahet kas Sa möödud eelsõitvast rollerist (95% liiklusvahenditest) või autost paremalt, vasakult või otse üle, peaasi, et tuutumasin töötab ning annad teada, et oht on lähenemas. Et liikluses edukas olla pead oma sihis alati kindel olema ning kui otsustad keset tipptundi üle tee minna, siis lihtsalt mine ja suure tõenäosusega saad sellega ilma ühegi kriimustuseta hakkama. See süsteem lihtsalt toimib neil, kuigi ma pole veel aru saanud kuidas.

Lisaks sellele hakkab silma, et siin on kohalike elu üks pidev muutuv protsess, mitte üks ette tambitud sündmuste jada. Kui täna kaotan töökoha ühes kohas, siis homme alustan kas järgmises kohas või teen üldse enda “äri”; kui linnavalitsus palub mu restorani kinni panna (põhjused ebaselged), siis teen seda, kuid avan uue restorani nädala möödudes samas kohas, aga üle tee. Ühesõnaga kõik takistused on lihtsalt ületatavad ning ükski tagasilöök ei anna põhjust püssi nurka visata… elu läheb edasi, lihtsalt natukene uue nurga alt. Imetlusväärne!

Minu jäägitu kiindumus kuulub siin Vietnami köögile ning muidugi selle köögi hinnaklassile :) Kõik on värske ja maitsev ning mis on samuti oluline – toit valmib kiiresti! Järgmise nädala ühel õhtul tuleb meile kokakooli õpetaja Thuy külla, et ka meiesugused  jahukastme-lihakäntsaka-karturipudru valmistajad omandaksid oskused Vietnami roogade valmistamiseks. Ei suuda ära oodata :)) Seni on vaieldamatuteks lemmikuteks kujunenud lemongrass ja draakonipuu vili – namiiiiii :)

Ning nüüd muidugi ka Mui Ne rannast :) Võib vist öelda, et iga lohesurfari unistuste rand ning seda tõestab ka asjaolu, et rannast taevasse vaadates on taevalaotusel näha rohkem lohesid kui taevasina :) Uskumatu on see, et viimase nädala jooksul on iga päev puhunud mõnus tuul, mis jahutab suvitajaid lõõskava päikese käes ning ühtlasti toob lohesurfarite naeratuse näole ja viib nad merele ;) Eile katsetasime Siimuga ka uut lohesurfi stiili – naisekandmise lohesurf :) Konks peitub siin selles, et surfar haarab oma rannal peesitava naise mäslevatesse merelainetesse kaasa ning naine on sunnitud nagu inimnapp oma loherüütli seljas järgmised pinevad hetked veetma. Pean tunnistama, et see oli uskumatult lahe sõit ning lõkerdasin Siimu seljas nagu väike tirts. Õnneks on ikka tõesti vähe vaja :)

Nüüd aga randa Kite Tour Asia võistlust jälgima ning banaani smoothiet trimpama  :)) Kui vähegi aega jääb, siis proovin sellele kirjatükile ka järje tekitada ;)

Riho special

Maailmarändur, filosoof, ärimees ja sõber Riho avaldas soovi näha Mui Ne’d minu silme läbi. Ja vaat mis sellest siis välja tuli.

Kõigepealt meie elamine.

 

Tagasihoidlik ta on, kuid elamiseks rohkem kui mõnus. Ja võrkkiik töötab hästi :)

Kogu söögitegemine toimuv väga hästi sisutatud köögis.

 

Hommikune nõudepesu maja taga

 

Järgmisena meie apartmendi köök elutuba koos kitarri ja Eesti lipuga

 

Tagapool paistab minu magamistuba koos karupoeg Victoriga

Mööda seda teed tiksume iga hommik randa ning sellele teele jääb..

Tädi, kus teeme enamuse oma impulss- ja täiendostudest, mistõttu Tädi halastab meile mõnikord ning annab mõne banaani või koogitüki tasuta kauba peale :)

Samuti jääb teepeale kindlasti maailma üks koledamaid hotelle, kus on proovitud lisada KÕIK parimad arhitektuurisaavutused.. Nagu näiteks palju sambaid, mis näitavad kvaliteeti ja suursugusust, kõikvõimalikud kujud alates lõvidest ja idamaa kolmest targast, öösiti vilkuvad kasiinotüüpi tuled, marmor trepp (lilled trepi sees), purskaevud (mis veel ei tööta) ja kahjuks ei ole pildil täispuhutavat koletist, kes pidi lapsi sinna meelitama…

 

Special promotion elamine, mis enne jõule hakkas hindasid ülekleepima, alustades 15-st..

Rahva suureks rõõmus Popular Restuarant Lam Tong, mis pakub odavat head sööki

Parimat interneti ühendust pakkuv (lisaks kõik muud teenused alates pesupesemisest..) uusimate hüperraalidega varustatud Victor Cafe

Ning lõpuks kodune C2SKY surfiklubi koos kokakooliga

Rand pärast tormi koos Jorma ja James’iga

Lõppu mõned pildid ka peasüüdlastest

Ning mehest kes kannab surfitosse tänaval… :)

Päevakava

Elu päikese all on võtnud hoopis korrapärasema kuju, seetõttu pean vajalikuks informeerima ka teid, kuidas minu päevakava välja näeb.

6:00 teen silmad tavaliselt esimest korda lahti. Siit edasi on kolm võimalust: a) lähen jooksma b) tõusen üles ja lähen võrkkiike lebotama ja päikesetõusu vaatama või c) magan edasi seitsmeni. Jooksma minnes panen kõigepealt paljajalu üle asfaldi ning siis mereäärde, kus sörgin ühe kaugel asetseva betoonist trepini ja tagasi. Sellel teekonnal kohtan alati tõusvat päikest, kes mulle rõõmsalt naeratab, kohalikke kalureid, kes võrke puhastavad ning inimloomade poolt maha situtud kange, mille meri tõustes kaasa võtab. Pärast jooksu on väike võimlemine ning kätekõverdused/kõhulihaste harjutus.

7:00 – 8:00 teeb Jorma tavaliselt süüa ja mina lebotan võrkkiiges, hiljem tema lebotab ja mina nühin potte-panne maja taga kraani all. Menüü on meil rikkalik ning koosneb puuviljadest, võileivadest, ubadest, jogurtist jne.. ühesõnaga kõik head asjad, et päev vastupidada.

8:00 - 9:00 kas väike interneti ampsuke või tšill trepil. Netti käime näppamas kõrval asuvas living&givingus, kus kõrvale pakutakse eriti head smootit ja jeffi tehtud kooki.

9:00 – 17:00 another day in office… kus laksab hardcore-ekvaatori-päike, puhub mõnus tuul ja sõidab sadu surfareid. Nagu keegi targem mees oli öelnud instruktori ameti kohta: sometimes little stress, but never depression :)

17:00 – 21:00 paneme asjad rannas kokku, teel koju võtame tädi juurest vajadusel midagi lisaks ning kiirelt koju. Jorma hakkab süüa tegema, mina lebotan võrkkiiges ning peale sööki pikutab Jorma võrkkiiges ning annan maja taga nõudele tuld. Pärast seda suhtleme muu maailmaga neti abil, pluss ka mõned vajalikud filosoofilised arutelud teemal, kuidas elu elada ning mismoodi järgnev suvi-sügis-talv sisustada.

21:00 – ….  hakkan vaikselt tiksuma, silm vajub järjest tihedamini kinni ning mõte voodist tundub järjest ahvatlevamana. Jorma tinistab kitarri ning kui mul veel silm kinni ei ole vajunud, siis proovin ka asjalikku nägu teha kitarrikeeli näppides. Lõpuks vajun täitsa ära ja kasutan viimast jõudu ära voodisse liikumiseks, et vajuda sügavasse unne kuni päikesetõusuni.

Selline on päev päikese all :)

Jõulud Vietnamis

Kohalikele jõulud väga teema ei ole, kuid turistide heaolu nimel ollakse valmis need pühad vastuvõtma. Niisiis olid erinevat sorti täispuhutud jõuluvanad, vilkuvad tulukesed ja ehitud palmid valmis juba nädal enne jõule. Kõik ikka selleks, et siiareisinutelt erinevate vahendite abil viimanegi kui füür välja pigistada. Eile rääkisin ühe oma õpilase, taanlase Martiniga, kuidas see oli käinud koos naise ja pisipojaga ühe hotelli korraldatud jõulupeol. Kus jõuluvana oli vist kergelt svipsis olnud ja tunnikese lihtsalt ringi jauranud ning lõpuks lillepotti kalu toitnud.. (okei, okei päris mõõka ei olnud pannud, kuid ega palju polnud puudu olnud ka jäänud). Loodame, et pisipoeg sellepärast usku päkapikkudesse ei kaota..

Meie enda jõulud kujunesid sarnaseks Eesti omadega, kus laualt ei puudunud ka verivorst. Peale tööd rannas liikusime kiirelt koju, kus Jorma võttis sisse koka, mina koorija-puhastaja ning filipiinidelt külla saabunud Liis hakkaija rolli. Pärast pooleteise tunnist rasket rassimist oli valmis: keedetud kartulid, hapukapsas, verivorstid ja vietnamipärane pajaroog, et me ikka ära ei unustaks kus me asume. Kuna toitu oli küllaldaselt, siis sõime ennast täitsa külili, mistõttu jäin hiljem ka trepile asetatud vaibale magama :) Tegime ka suure kausi kartulisalatit, mis peale jaheduskuuri külmaris, järgmisel hommikul, kõigi lemmikuks osutus.

Jõulupühadeks (25.dets) oli korraldatud meie kõrval asuvas söögikohas, surfiklubis töötavate, surfavate ja nende sõpradele ühine söömaaeg. Esmapilgul tundus kohalike olusid arvestades ürituse hind, veerand miljonit, kahtlaselt suur, kuid söögid olid väga head ning kindlasti oma hinda väärt. Otseloomulikult sõime ennast täiesti kinni.

Kui lähedased, kuum päikseline ja tuuline ilm väljaarvata, siis möödusid meie jõulud traditsiooniliselt. Ainult Vietnami meeste komme särk rinnuni koorida hakkab vaikselt külge jääma… :)

Elu päikese all..

sai alguse pärast pikka lennureisi marsuudil Tln-Stock-Berl-Bangkok. Sealt sai kiirelt taksoga Pattayale, kus toimus IKO ITC koolitus. Õnneks väga paljust ilma ei jäänud, tehtud oli alles IKO teematikat tutvustav ring. Olles kuulnud erinevaid lugusid, kuidas sellistel koolitustel mõnusalt aega veedetakse, siis polnud väga hullu ka loost, et viimased kaks ööd olid uneta jäänud. Grupp koosnes ägedatest tüüpidest, kes olid pärit Madagaskarilt, Uus-Meremaalt, Prantsusmaalt, Dubaist,, Bali’lt ja Taist. Grupijuhiks oli Kamil Peterek. Õnneks minu ootused ei täitunud ning kursus kujunes vägagi intensiivseks õppimiseks, kus päevad kestsid 9-20 ning pärast seda olid kodutööd. Tuli välja, et Kamili veres voolas pooleks tohtut pushimist ning veel suuremad teadmised lohesurfist. Vahel hakkasin juba ise kahtlustama, et kas see mida mina siiani teinud olen, on ikka surfamine..  Asjale pandi punkt laupäevase eksamiga, milleks olin valmistunud kõik kohaloldud ööd. 8 alustanuist said diplomi kätte 5, mina nende seas. Kokkuvõttes sain sealt oluliselt rohkem kui oodanud olin ning palju uusi kontakte kellega tulevikus midagi huvitavat teha.

Pühapäeva hommikul start 4:45, et jõuda õigeks ajaks HoChiMinh lennule. Peale väikseid sekeldusi olin lennukis (mis oli mõeldud kindlasti kohalikele, sest minu siredatel säärtel ei olnud mitte mingisugustki võimalust verd liikuma lasta). Poolteist tundi sõitu ning olingi Saigonis.

Teades kohalikke hindu kauplesin taksistidega ning jätsin ostmata anassi, kuna mõlema eest küsiti silmagi pilgutama 5 korda turuhinnast suuremat $$$. Siis veel 6h bussiga loksumist ning olingi oma uues kodus MuiNe’s :)

Jorma oli mulle kenasti vastutulnud, et võtta suund meie uuele kodule järgmiseks neljaks kuuks, milleks oli maja mere ääres. Sõna otseses mõttes, kuna mereni on vaevalt paarkümmend meetrit. Ja nüüd lõiguti.

MuiNe – sama hea ja ilus kui aastaid tagasi, kuid natuke puhtam, pikem ning ilusam. Hinnad on jäänud samaks.

Söök: on sigahea ja odav. Näiteks ports tofut lemongrassi ja chilliga maksab umbes 10 eeku ning banana shake 4 eeku. Ning mõlemad on loomulikult nii head, et viib keele kiirelt alla. Kindlasti leiab ka kallima hinnaga söögikohti. Õllesõpradele teadmiseks, et see pidi siin hea olema ning hinnaks olenevalt kohast 4-10 eeku.

Surf – siiani on puhunud kõik päevad, viimased ja järgmised kaks puhub nagu loom. Kui aega ja võimalust on tekkinud, siis olen ka ise mõned sessioonid teinud ning täna hakkas juba tunne tulema, koos loopide ja airidega. Rand on pikk ja parajalt lai ning puhta liivane. Kaldaääres on tugeva tuulega korralik shorebreak. Surfiklubi kus mina koos Jormaga töötan asub kaluriküla poolt vaadates heal teisel kohal, mis tähendab oluliselt väiksemat liiklust ja actionit, võrreldes allatuult toimuvaga. Surfiklubiga on koos ka kokastuudio, kus väikese $$$ eest õpetatakse head paremat valmistama.

Ilm: kuum on, väga kuum on. Kui tuul on lahja siis ikka grillib täiega. Esimeste päevadega võtsin niimoodi alla, et püksid nibin-nabin jalas püsisid. Päike on terav, mis kindlasti eeldab kaitsekreemi. Isegi peale 70 faktori kasutamist on mul kätel ja kaelal korralikud randid (eks palju vees olemist teeb ka oma töö). Vee temp on kuskil 26-28C.

Lõbustused: kui korralik surfipäev tehtud, siis selle jätkuks sobib hästi korralik kõhutäis ja mõnus tšill maja ees võrkkiiges. Jorma käis kuskil klubis ka, kuid see eeldab kindlasti mitmete Saigonide libistamist või veel parem kohaliku banaaniveini limpsimist.

Kohale jõudes sain aru, et olen jõudnud siia, kus ma oleks pidanud juba ammu olema...

Ps. kõik on külla oodatud ning nõu küsima kui teemaks on Vietnam.

Ps2. Jorma blogi tuulepoolne.blogspot.com

Thanksgiving

Peale viimast lugu sain Liinalt korraliku noomituse, et ma ameerikast ja nende elanikest nii mitte-postiivselt räägin. Mõneti pean temaga nõustuma, kuna kirjutada on ikka kõige mõnusam asjadest, mis meie oma maailma jaoks ikka väga kummalised tunduvad. Sellegipoolest annan endast parima, et tuua teieni ka positiivsemaid noote siitpoolt ookeani, mida siit õppida võiks. Sest kokkuvõttes ei ole ju kellegi kultuur, tavad või harjumused paremad kui teistel, lihtsalt erinevad on. Seega tolerantsus on see, mida endas rohkem arendama pean.

Thanksgiving ehk kodukeeli tänupuhad on ameeriklaste seas kõige suurem püha üldse, ainult jõulud suudavad konkurentsi pakkuda. Seetõttu olin parajalt ärevil, et sellest suurepärasest peost osa saan. Pühade ajalugu ulatub kaugele-kaugele, kui esimesed "inimesed" ameerikasse tulid ja kohtumisel indiaanlastega need neile tänutaheks kalkunit küpsetasid. Mis sest, et pärast needsamad külalised nad rahulikult kogu maal maha nottisid.

Plaan oli minna Liina ema abikaasa poja juurde Orlando lähistele, kus siis kõik kokku saaksid, et ühiselt kalkunit grillima hakata. Kuna naintifaiv pidi neljapäeva hommikuks tihkelt täis olema, siis saime autojuhilt korralduse pool kuus üles ärgata, et kuuest liikuma hakata. Varajane tõusmine oli suhteliselt vaevaline, kuid ülla eesmärgi nimel kõik pingutasid korralikult. Mina avasin päeva õnnestumiste arve, kui ajasin laiali tagapingile pandud karastusjookide jääkasti, kust enamus jääd välja libises ja kiirelt sulama hakkas. Pärast õnnetuse likvideerimist ning lubadust olla tulevikus hoolikam, hakkasime 6:02 liikuma. Naintifaiv oli mõnusalt tühi ja nii läbisimegi ettenähtud 200 miili vähem kui kolme tunniga. Need kel õnnestus, magasid norinal. Kohale jõudes ootas meid ees korralik maamaja, koos juba varem saabunud sugulastega. Alguses oli kindel plaan minna välja sööma, kuid millegipärast plaan muutus. Kohvikut asendasid röstsai, peekon ning munad, korralik kohalik hommikusöök, kust ei puudnud ka donkin doonatsid, mille kohalik politsei on filmides kuulsaks söönud. Kui kõik olid kõhu täis puukinud, pandi kalkun ahju. Oli ka aeg, sest selle küpsetamise protseduur võttis aega vähemalt 4 tundi. Eelseisvat söögiorgiat ette teades, varusime Liinaga endale reketid ja läksime tennist harjutama, et ülekalorite defitsiiti natukenegi balanseerida.

Enne mängu algust otsisime aiast ka paar kilpkonna, kellest valisime välja ühe, kes söögiks läks. Kuna rahvast oli palju siis võtsime suurema, et ikka kõigile jaguks. Kilpkonna tegemine on tõsine protseduur, alustades sellest, et elus loom pannakse kange piirituse sisse, et ta oksendaks endast sapi välja, muidu pidi lihale halb maitse külge jääma. Selle juures on kõige ebameeldivam, et loom karjus jubedalt kogu aeg. Kui see tehtud, siis kuumutatakse teda leeklambiga tagant nii palju kui võimalik, et saada kätte tema pea, see maha lõigata ja sisikond välja saada. Kui seda teha pärast kilbi eemaldamist, siis pidi liha maitse kibe jääma. Mingite halbade stressihormoonide vallandumine. See tehtud, võtsime relaka (pidi olema ka teisi variante kilbist eraldamiseks, kuid see pidi kõige vähem aega võtma) ja lõikasime konna kilbist välja. Edasi läks juba lihtsalt, tükeldamine, smoorimine ning tulemuseks suhteliselt puise lihaga strogonov.

Ei läinudki palju aega mööda, kui oli aeg sööma hakata. Kahjuks ei olnud meie elamises mööblit ning seetõttu istusid kõik seal kus juhtus, mingit ühist ümber laua istumist nagu filmides nähtud ei olnud. Söökidest rääkides, siis tähelepanu keskpunktis oli loomulikult kalkun, mida toetasid strogonov, kartulid ja salatid. Eriti huvitav oli salat, mis koosnes erinevatest puuviljadest, makaronidest ning mis oli läbi segatud vahukoorega. Kui seda pakuti mulle soolase kõrvale, siis keeldusin viisakalt ja ütlesin, et võtan seda siis kui magusa söömiseks läheb. Küll oli siis kõigil palju seletamist, et see käib ikka soolase juurde. Ega ma neid väga ei usaldanud, kuid viisakuse pärast võtsin natuke proovida. Etterutates võin öelda, et tegemist oli kindlasti ühe parima uue asjaga, mida uut olin siinpool ookeanit proovinud. Salatil oli minu arust väga dr.pepperi maitse, mille üle kõik alguses muidugi kõvasti naeru lagistasid, kuid pärast pidid piinlikult tunnistama, et tegelikult sisaldas salat samu kirsse, mis karastusjooki. Hakkasin seda kutsuma dr.pepperi salatiks. Kõht tais, läksime jalutama.

10min autosõidu kaugusel asus surfarite seas kuulus Smyrna rand. Seekord oli tuul maalt, kuid see ei takistanud korralike lainete olemasolu, mis kindla regulaarsusega randa paiskusid. Ju seal see merepõhi on kiire tõusuga, et seal sellised korralikud lained on. Rand ise oli nii pikk kui silm ulatus ning liiv oli särav-valge ja väga peenike nagu tuhk. Kihvt oli ka see, et erinevalt paljudest teistest randadest võis seal rahulikult autoga sõita. Sõidad oma kastikaga poole rannani, võtad laua ja kohe lainetesse, elu missugune. Sealt edasi läksime nature walki tegema, mis tähendas laudteed luidetel. Jõudsime niimoodi Smyrna ranna teise otsa, mis lõppes jõesuudmega ning kust teiselt poolt sai alguse samuti mitte vähem kuulus Daytona beach, kus peetakse ka pika ajalooga autovõistlust. Loodusrada oli huvitavalt tehtud, nii et tee peal nägime mitmeid suuri kilpkonni, delfiine ja teisi huvitavaid elukaid.

Elupaika tagasi sõites möödusime kvartalist, mida ehtisid ühed ilusamad vanaaegsed forrest gambilikud majad, kus kõik tuled põlesid ning pered üheskoos suure lauataga õhtusööki nautisid. Täpselt nagu filmis.

Tagasi kodus hakkasime pihta magusaga. Meie valikus oli mitu kooki, vabandust pirukat ehk pied. Kohalikud võtsid selle vaat, et enda elukohuseks, et meile, ida-eurooplastele selgeks teha, millepoolest cake ja pie erinevad. Mulle jäi ikka suts segaseks, kuid hea, et nad ise nii hästi neil vahet teevad.

Pärast magusa söömist ootas meid ees kohalik rahvamäng "viska rõngad auku". Mäng ise oli suht primitiivne, kuid seda mängides tõmbas adreka päris kõrgele, nii et lõpuks kogunes kontosse mitmeid võite ja väga tasavägiseid kaotusi. Hiljem hakkasid mehed toas mehejuttu puhuma, naised lauamängu mängima ning mina lugesin innustunult oma hirvekütti.

Hommikul üllatus-üllatus olid menüüs jällegi praetud munad, peeekon ja röstsai (lisaks eelmise õhtu jäägid). Söömise ajal uurisin, et kas neil igapäev tuleb selline suur hunnik posti nagu sellel hommikul. Tuli välja, et tuleb jah ning enamuse sellest moodustavad junkpost ja erinevad arved. Arveid maksavad nad endiselt tšekiga (neile oli suht suur üllatus, et mujal maailmas sellist asja väga ei ole). Nii et saad arve, kirjutad vajalikus summas tšeki välja, paned selle kaasas olnud ümbrikusse, mark peale ja posti tagasi. Neile hästi loogiline, mulle väga kummaline. Teadsin loomulikult ka varem, et nad nii teevad, kuid miskipärast uskusin, et praegusel ajal kasutavad nad juba internetti. Rääkisin kuidas meil asjad käivad, millele kohalikud vastasid suhteliselt suure umbusuga ning paljude lugudega, kuidas internetist makstes võidakse sind väga lihtsalt paljaks varastada. Huvitav süsteem on ka poodides ja tanklates, kus saab kassas kaardilt (vahet pole kas deebet voi krediit) raha välja võtta. Austades erinevaid kultuure, tundub mulle nende süsteem ikkagi suhteliselt primitiivne ja jabur. Kuid arvestades liikuva posti mahtu on ju igati loogiline, et US Postal oli Lance Amstrongi klubi pikaajaline peasponsor.

Et pühade järgne päev raisku ei läheks, siis lasksime veel erinevatest relvadest täpsust. Usakad on ju teada-tuntud relvafiilid. Pärast seda panime pillid kokku ja kodupoole punuma.

Kui aus olla, siis ootasin tänupuhadelt natukene rohkem tavasid ja sügavust, kuid kogu see üritus andis väga hasti edasi ameeriklaste natuuri, mis on meie omaga võrreldes suts positiivsem kuid lamedam.

ps.kilpkonna söömine oli puhas autori fantaasia ning pildil olnud loom sibab siiani rõõmsalt ringi :)