Seiklused Viet Namis

Järgmine kirjatükk on kirjutatud Liina poolt, kuna Siim kui kohalik ei näe enam tema ümber toimuvat virr-varri ning on kõige selle sisse sulandunud nagu muna pannkooki. Seega proovin anda läbi enda silmade väikese ülevaate siin toimuvast.

Kuna minu ja mu väikese reisikaaslase Hanna reis Vietnami oli piisavalt pikk, siis kohale jõudes ei suutnud me lennukist välja astudes oma rõõmu tagasi hoida ning olime kindlad, et meie lennujaamade seiklused on järgmiseks 2 nädalaks läbi. Nii libedalt see tegelikult ei läinud. Nimelt ootasid meid klaasistatud seina taga 5 tuima mehenägu, kelle tööülesannetesse oli ilmselgelt vägivaldselt kirjutatud viisade väljastamine kahvanägudele. Olime sellest varasemalt teadlikud, kuid kõiki meie ootusi ületas fakt, et ootasime oma viisasid peaaegu 1,5 tundi. Ei lugenud ka tõsiasi, et lõpuks ometi sain oma elus olla lapsega reisija ning meile oleks pidanud kehtima kõiksugu eelisjärjekorrad. Aga vaadati hoopis tuima näoga mööda ja jagati viisasid inglise pensionäridele. Kui lõpuks oma viisad kätte saime ja riiki ametlikult sisenesime, siis oli pagasilint ilmselgelt väsinud meie kottide ketramisest, seega oli tubli lennujaamatöötaja meie kotid toimetanud ilusasti ruumi nimega Lost & Found. Tubli lennujaamatöötaja aina naeratas ning andis märku, et jah, võite sellest paari ruutkilomeetrisest ruumist nüüd ise oma kotte otsima hakata. Oma probleem, et viisa saamine nii kaua aega võttis, nüüd kulutage aga veel oma aega ja otsige need kotid ka üles. No mis meil muud üle jäi, naeratasime vastu ja hakkasime oma kotte otsima. Õnneks tuvastas terane lapsesilm kiiresti meie pagasi ning olimegi juba lõõskava päikese käes keset Ho Chi Minhi kirevust.

Sõit Mui Ne´sse läks Vietnami mõistes viperustega ning igati edukalt, nõrgema südamega eestlane oleks aga kindlasti pildi taskusse pannud. Koos Jormaga oli meil lennujaamas vastas ka üks tubli taksojuht, kes toimetas meid oma minibussi ning 4h sõit võis alata. Pilt, mis avanes bussiaknast, oli minu jaoks täiesti lummav ning olin koheselt Vietnami armunud. Ma ei oskagi öelda, mis täpselt selle tunde tekitas, aga tunne oli/on tugev. Tõenäoliselt on peapõhjuseks see, et siin on kõik back to basics & relax. Elurõõmsad tumedapäised lapsed jooksevad mööda teeäärt, eemal arvutitest ja telekast, nautides puupulkadega mängimist ning teineteise seltskonda. Kolmnurksete kübaratega naised töötavad riisipõldudel või siis istuvad meie kodutrepil koos oma suure perekonnaga ning teevad pärlikeesid. Mehed suunavad vitsakesega lehmasid õigele põllulapile või siis toimetavad merel on imearmsate kalapaatidega, et nii perel kui ka turistidel oleks, mida õhtul nosida. Igaühel on oma koht siin päikese all ning vähemalt väliselt tundub, et nad naudivad seda. Ning mina naudin nende toimetuste jälgimist.

Mui Ne´sse sõidul sai selgeks ka see, et siin puudub liikluskultuur nagu valdavalt igalpool Aasias. Pole vahet kas Sa möödud eelsõitvast rollerist (95% liiklusvahenditest) või autost paremalt, vasakult või otse üle, peaasi, et tuutumasin töötab ning annad teada, et oht on lähenemas. Et liikluses edukas olla pead oma sihis alati kindel olema ning kui otsustad keset tipptundi üle tee minna, siis lihtsalt mine ja suure tõenäosusega saad sellega ilma ühegi kriimustuseta hakkama. See süsteem lihtsalt toimib neil, kuigi ma pole veel aru saanud kuidas.

Lisaks sellele hakkab silma, et siin on kohalike elu üks pidev muutuv protsess, mitte üks ette tambitud sündmuste jada. Kui täna kaotan töökoha ühes kohas, siis homme alustan kas järgmises kohas või teen üldse enda “äri”; kui linnavalitsus palub mu restorani kinni panna (põhjused ebaselged), siis teen seda, kuid avan uue restorani nädala möödudes samas kohas, aga üle tee. Ühesõnaga kõik takistused on lihtsalt ületatavad ning ükski tagasilöök ei anna põhjust püssi nurka visata… elu läheb edasi, lihtsalt natukene uue nurga alt. Imetlusväärne!

Minu jäägitu kiindumus kuulub siin Vietnami köögile ning muidugi selle köögi hinnaklassile :) Kõik on värske ja maitsev ning mis on samuti oluline – toit valmib kiiresti! Järgmise nädala ühel õhtul tuleb meile kokakooli õpetaja Thuy külla, et ka meiesugused  jahukastme-lihakäntsaka-karturipudru valmistajad omandaksid oskused Vietnami roogade valmistamiseks. Ei suuda ära oodata :)) Seni on vaieldamatuteks lemmikuteks kujunenud lemongrass ja draakonipuu vili – namiiiiii :)

Ning nüüd muidugi ka Mui Ne rannast :) Võib vist öelda, et iga lohesurfari unistuste rand ning seda tõestab ka asjaolu, et rannast taevasse vaadates on taevalaotusel näha rohkem lohesid kui taevasina :) Uskumatu on see, et viimase nädala jooksul on iga päev puhunud mõnus tuul, mis jahutab suvitajaid lõõskava päikese käes ning ühtlasti toob lohesurfarite naeratuse näole ja viib nad merele ;) Eile katsetasime Siimuga ka uut lohesurfi stiili – naisekandmise lohesurf :) Konks peitub siin selles, et surfar haarab oma rannal peesitava naise mäslevatesse merelainetesse kaasa ning naine on sunnitud nagu inimnapp oma loherüütli seljas järgmised pinevad hetked veetma. Pean tunnistama, et see oli uskumatult lahe sõit ning lõkerdasin Siimu seljas nagu väike tirts. Õnneks on ikka tõesti vähe vaja :)

Nüüd aga randa Kite Tour Asia võistlust jälgima ning banaani smoothiet trimpama  :)) Kui vähegi aega jääb, siis proovin sellele kirjatükile ka järje tekitada ;)