Jalgrattamehaaniku õudusunenägu

Boracay on puhkamiseks kena koht koos oma säravvalgete randade ja kristallselge veega. Siin tunnevad ennast mõnusalt nii ekstreemsusi ja põnevust otsiv puhkaja, nädalavahetust veetma tulnud suurlinna inimesed kui ka pered. Ainukesed kes siin ennast hästi ei tunne on jalgrattamehaanikud. Nende jaoks on siinne puhkus hullem kui painajaid täis õudusunenägu.

Kuidas siis nii? Aga väga lihtsalt. Kohalikud kasutavad siin rattaid päris usinalt, kuna nendega saab igalepoole ligi, kaupa on mõnus vedada ja kütte pärast ei pea muretsema. Sõidurõõmu naudivad nad täiel rinnal, nii liiva sees sõites, soolases merevees sulistades kui ka porismütates.

Selle tulemusena pole ma näinud ühtegi ratast, millel käigud töötaksid või veel vähem keegi püüaks neid vahetada. Alati on sees üks käik ja otseloomulikult on see eest kõige väiksem ja tagant samuti. Heal juhul tagumine käigukas ripub visuaalselt (kui mitte töövalmis) õigesti tagumise jooksu juures, kuid enamjaolt on ta kuhugi ülespoole ära keeratud, et see sõitmist ei segaks. Kogu hammasratastesüsteem nii ees kui taga on nii roostes, et asi on punarebasest kaugel. Pigem meenutab see tumedat apelsinitükkidega Kalevi šokolaadi. Rattaõli kasutavad siin ainult nõrgad.  Amortide olukorrast pole mõtet juttugi teha. Piduritega on kaks varianti: kas nad on täiesti või poolikult äravõetud või nad lihtsalt ei tööta. Pidurdatakse kas plähvi või ketsiga.

Pidin täna kiirelt sõitma korraks teise randa ja surfiklubi omanik laenas mulle lahkelt oma ratast. Hakkasin siis sõitma ja oh imestust: tagakäikar oli korralikult ülesse keeratud, käigutrossid ettenägelikult eemaldatud, ketist ei olnud enam võimalik arusaada, kas see on see või mitte ja otseloomulikult pidurid puudusid, mis tõttu kulutasin pidevalt oma vasakut plähvi. Õnnetuseks vajutasin muidugi alguses reflektoorselt pidurilingile, mistõttu esipidur suht kinni kiilus, vähendades oluiliselt minu liikumiskiirust, suurendades kalorikulu ja andes kõigile valjult teada, et üks optimist üritas pidurit kasutada.

Geograafiatund: Filipiinid ja Boracay saar

Kui küsida, kus kandis Filipiinid asuvad, siis parima ülevaate sellest annab järgmine kaart:

Juba kaardilt vaadates on selge, et saartest siin puudust ei tule. Kui kõik kokku lugeda siis tuleb numbriks 7107 saart, mis meeldiks muidugi lätlastele :) Saari on palju, kuid inimesi veel rohkem, viimaste arvutuste järgi on neid rohkem kui 92 miljonit ja see number kasvab jõudsalt (lisaks 11miljonit filopiinot kuskil mujal).  Sigivad nagu nugised :)

Pealinnaks on neil Manila, mida hääldatakse Manilla. Ametlikeks keelteks on filipino ja inglise keel, kuid tegelikult on kohalike keeli veel rohkem kui 175. Keeled erinevad suhteliselt palju üksteisest ja tihti tulebki filipiinodel omadega rääkides üle minna kas filipinole või inglise keelele.

Olukord on siin vabariiklik ning sõna võivad võtta kõik. Olles vahelduva eduga nii Hispaanlaste kui USA võimu all on tegemist suhteliselt ainulaadse väga läänepärase kagu-aasia riigiga.

Aastakümneid tagasi olid nad teistest aasia riikidest pikalt ees, kuid siis said poliitikud aru, et altkäemaks on tore asi ja sellest ajast peale on majanduskasvu kiirus võrdunud teo omaga. Viimasel kümnendil on selles osas palju ettevõetud ja asi muutub vaikselt paremaks. Eks seda tõika kinnitab ka lennujaamas kogetu, kui ühe “enviroment tax” maksmist kontrollis: kontroll, kontrolli-kontroll ja lõppude lõpuks veel kontrolli-kontrolli-kontroll. Hea et asi ikka lõpuks kontrollitud sai.

Peamine bisness, millega nad siin raha kokku kühveldavad on elektroonikatööstus ja riisi kasvatamine. Ülal pildil on Makati linnosa, mis on riigi finantskeskus.

Söögilaud on neil kirev ja saanud mõjutusi kõikidelt riikidelt. Ülal pildil olev halo-halo on väga populaarne maiustus, mis sisaldab peamiselt jäätist ja puuvilju, kuid näeb välja nagu kosmos.

Meedia osas on sarnane läänemaailmaga, kus kollased lehed ja skandaalid ruulivad. Näiteks Gretchen Barretto on sealse filmilina jumalanna.

Suuri maailmanimesid neil palju ei ole. Ainuke kelle mina nimekirjast ära tundsin oli Loyd’i kehastav Alec Mapa seriaalist Entourage. Lisaks on neil mitmeid maailmameistareid nii poksist ja piljardist, mis on lisaks korvpallile ja jalgapallile ühed armastatumad spordialad siinkandis.

Boracay

Saar ise asub Filipiinide südames, 315km pealinnast Manilast. Midagi suurt siin ei ole, pikkus napilt üle 6km ja laius keskimiselt 1,5km, nii et pindalaks tuleb napp 10 ruutkilomeetrit.

Paradiisisaar oli kiivalt hoitud saladus, mis alles 1970-datel avastati ühe filmimeeskonna poolt ning alles 80-date keskel sai armastatud peatuskohaks seljakotiränduritele. Tänaseks on sellest kujunenud aga paljude armastatud puhkusekoht.

Saarel on 2 peamist randa, millest white beach on tuntud rohkem turistirannana, kus asuvad palju restoranid, klubid ja muud seltskondlikud üritused. Teine rand on Bulabog, mis asub turistirannast 10min jalutuskäigu kaugusel ning mis on armastatud sihtkoht lohe- ja purjelauasurfarite seas.

Kliima on mõnus ja jaguneb suures plaanis kaheks, suvel (apr-okt) puhuvad läänekaare tuuled ja sajab rohkem vihma ning talvel (okt-apr) puhuvad idakaare tuuled ja on kuivem.

Peamiseks liiklusvahendiks on kand ja varvas, jalgratas, mopeed ja kolmerattaga mopeed. Väiksemad vahemaad läbitakse jalgsi, kuid muidu kasutatakse ühistransporti ehk siis neid 3-rattaga mopeede, kuhu üllatavalt palju inimesi peale mahub.

Sellised need Filipiinid ja Boracay on, kuid veel vahetuma ülevaate, saab kindlasti ise kohale tulles :)

Suur täiskuu ja eestlased

No mis te ise arvate kui on olemas sellised komponendid nagu päike, soe õhtu ja eestlased, mis siis saab? Grilli saab otseloomulikult :)

Ja täpselt nii eile läkski. Kuna privaatsus ja intiimsus on inimestele olulised, siis kasutan siin blogis kõikide eesti soost mehepoegade nimena Mart’i ja kenasid eesti tütarlapsi nimetan Marideks. No offens.

Kui päev hakkas kenasti õhtusse veerema, sain klubis kokku saarel jube pikemalt elanud Mart1’ga, kellel oli salaplaan minna teiste eestlaste juurde, kus pidi kena grillijuhla toimuma. Et oma rõõmu jagada siis kutsusin naabermajast norraka Kai ka kaasa. Teepeal saime lisaks veel Mart1 tyttoystava, kes on siitkandist pärit, näeb kena välja ja on poole vanem kui välja paistab. Meie teerajaks sai just valminud betoonist teeke, mis juhatas meid läbi lämmi suveõhu meie soovitud villa poole.

Kohale jõudes selgus, et eestlased olid tõesti saanud endale kiriku keset küla või villa kesest agulit. Et tänavalt kohale jõuda tuli ületada takistusrada, mis sisaldas nii lehmasitta kui poriseid mudaauke, kuid tänu Mart1 telefoni valgusele oli see meile köömes.

Kui majast veel rääkida, siis asus see tõesti viisakalt väljendades karuperses, mida ümbritses suhtkoht agul, mille ees oli suur rohtu kasvanud veesilm, kus lehmad pidid ujuma ja elama mürgised konnad, kes oma ära sööja ära mürgitavad. Maja oli samuti suht maasikas, koos nelja korruse ja kahe basseiniga. Ei kujuta ettte, kes selle maja projekteeris või välja mõtles, kuid mingeid väga kangeid seeni pidi ta olema söönud küll. Sellist ruumi raiskamist ja ruumi kasutust polnud enne kohanud.

Peldikud  olid nii suured, et mitte ära eksida, kasutasin gps’i ja kohaliku filopiino kaarti. Ja et suurusest vähe oleks, siis oli seal isegi fotosilmaga pissuaar. Esimesel kahel korrusel asusid toad, kus seened olid jäänud söömata ja valge kuubik tundus kõige parem mõte. Kolmandal korrusel oli lihtsalt üks suur ruum ja neljas korrus oli nagu terrass või midagi. Põrandad oli tehtud mingist mustast kivist, mis pidi vist soliidsem välja nägema, kuid kogu selle kupatuse juures see kahjuks ei töödanud. Laed olid samuti kenasti pruune plekke täis, mille sotsiaalmälu mäletas veel ägedaid pidusid ja pruuniks oksüdeeruvaid naelapäid. Selline kena ja comfi koht elamiseks...

Villas elasid 5 kenat ja toredat eestlast, kellest kolmega oli eile võimalus ka lähedalt tutvuda, teised kaks (Mart4 ja Mari2) oli läinud Manilasse kultuuri ja romantikat otsima. Mart2 ja Mari1’ga olime tutvunud juba varem rannas, kuid Mart3’e polnud varem näinud.

Kui meie kohale jõudsime oli grill juba alanud. Grilliks läks nii kana kui siga. Kõrvale oli pakuti Mart1 tehtud spirit rice’i ja värsket kurki, keelekasteks oli valida nii vett, jääteed kui kõike muud mida igaüks ise tahtis või oli endale kaasa võtnud. Suure lehvitamise peale aeti söed kurjemaks ja grillijuhla võis alata.

Sai seal üksjagu aega jämmitud, kui oli aeg liikuda rannapoole, kus jungle baaris oli full moon party. Kuu oli tõesti täitsa ümmargune ja asus peakohal, mistõttu kõik see maa oli valge nagu päeval. Party ise oli ka päris tore koos oma karvaste ja suleliste pidulistega, kellest mõni oli tulnud koos pardiga ning kus paljud kuulusid lady-boy’de sugukonda. Muusikaks oli valitud saksa über tecno, mis meiega liitunud Sascha’le (instruktor meie klubis) oli nagu hingele pai ning mis sobis hästi selle sürri õhkkonnaga, mis seal merekaldal džunglibaaris valitses. Seenetega siin kohalikud ei koonerda..

Mingi hetk sai norm täis ja oli aeg koju minna, kuid varem polnud näinud, et see tõus siin nii kõrge võib olla, mispärast kojumineku rajana pidime kasutama kõikvõimalikke müüre ja teisi kõrgendusi rannal.

Eat.Kite.Sleep

Selline kena särk oli meie instruktoril Paul’il seljas. Arvestades just nähtud maailma kõige suurema alahuulega (mõnede arvates ka ülahuulega) naispeaosalisega filmi ja meenutades sõber Peter’i lubadust kirjutada raamat pealkirjaga Drink.Kite.Fuck (George Clooney peaosas), siis ajas särk muigama küll. Kuid kuna teiselpool särki oli ikkagi “I love Boracay” märk, siis räägime asjast läbi selle vaatenurga.

Eat.

Seda saab igalt poolt ja korralikult. Alates suvalisest tänavaurkast kuni restoranini välja.

Kindlasti ei peaks proovimata jätma kohalike konnasid, kus kohalikud ise söömas käivad, kus ongi see kõige ehedam kogemus. Asuvad nad tavaliselt kas teeäärses kuuris, majataga garaažis või lihtsalt tänava ääres. Toidud on seal ausad ja valikus on kõike: kana, kala, liha ja kõiksugu mereloomi. Hinnad on madalad ja söök pidi hästi maitsema. Kuna mul endal on lihatoitudega sellised kogemused nagu on, siis nende osas pean edasi andma teiste kogemusi, kes isegi suvel soojas Eestis hardalt meenutasid krõbedaid kanakoibasid, mis siin söödud said.

Ise olen ära mekkinud kõiksugu juur- ja puuviljasid ning lisaks saiakesi ja nende laadseid asju, millest tänane banaanikook, viis täiega keele all ning mis homme kindlasti lisa saab.

 

Teine valik on kiirtoidukad, mis on alati rahvast täis ja suht hea hinna/kvaliteedi suhtega. Need asuvad kas peatänaval (d’mall) randa, talipapas (kohalik turg) või suure tee ääres. Pakutakse nii kana, kala kui liha, juurde burgerid ja pastaroad. Eriti hästi maitseb mulle jäätis mida seal putkas pakutakse. Maksab 3 eesti praegust raha ja selle eest saab vahvli koos kolme kuuliga. Kusjuures palli maitseb saab ise valida.

Kolmas valik on restod, mis asuvad rannas või teel sinnapoole. Neid on kõikidele maitsetele ja rahvustele, alustades Jaapanist ja lõpetades Itaaliaga. Toidud pidid suht ok olema ja hinnad on sarnasemad Eesti omadega, siia sinna oleneb kohast. Kolmas* teema on veel söö palju jaksad kohad, mis asuvad üldiselt rannapiirkonnas ja kus umbes 60 krooni eest saab ennast katki süüa. Päris hea valik on seal salateid ja mereande. Kuskil klubi seinal nägin ka silti kus pakuti 60 krooni joo-ennast-ikka-täiesti-täis üritust. Rahvast sinna jagus.

Neljas variant on see mida ise kasutan – teen ise. Kuigi todukohti on palju ja valik mitmekesine, siis taimetoitlastele liiga head menüüd kuskil pakkuda ei ole.

Kindlasti saab kuskil endale pastat lasta teha või riisi juurviljadega, kuid sellist pakkumist nagu näiteks  Vietnamis on, siin ei ole. Kuid ka sellest ei probleemi, kuna kõik see toidukaup on poest ja turult saada ning kui köök ka elamises olemas on, siis tuleb ainult tuld anda. Ainuke asi mida poest ja turult suurt ei leia on kõik piimatooted. Tegelikult mõnes poes valikut isegi on, kuid selle hinnatase on ikka kosmos siinsete teiste hindadega võrreldes. Näiteks piim maksab umbes 2o-25 krooni per liiter.

Kite.

Nagu varasemates lugudes olen rääkinud on siin lohega mõnus sinasõprust pidada.

Põhjuseid on mitu: esiteks on koguaeg soe, vahet pole kas on päike või ei ole, sajab hoopis vihma, ikka on soe. Teiseks on vesi kristallselge ja lainetega hooajal (nov-märts) võitlema ei pea. Kolmadaks puhub korralikult ja pidevalt.

Ja et asi liiga hea ei oleks, siis mõned miinused ka. Esiteks sileda veega laguunis on igasugu loomi peidus. Igat värvi meritähti, siile ja muid karvaseid loomi. Kui kanda susse, siis probleeme ei ole. Tegijamad mehed sõidavad ikka ilma sussita, jalgu maha ei pane ning kui panevad, siis nokkivad siili okkad välja ja ei tee teist nägugi. Teiseks on päike väga intensiivne ning kui sellele tähelepanu ei pööra ja vajalike meetmeid kasutusele ei võta, siis sööb päike sind koos naha ja karvadega. Kolmandaks tõus ja mõõn. Niisama sõites see väga ei häirigi, kuid õpetades peab sellega arvestama. Tõusu-mõõnagraafik on netis üleval ja kes sellest aru ei suuda saada, siis on see tema enese probleem. Kohalikud surfarid on suhteliselt sõbralikud ja suures plaanis peetakse lohesurfi reeglitest kinni.

Viimane asi mis veel lisada on see, et kui paar aastat tagasi lasti kogu sitt otse merre (otseloomulikult mitte turistiranda) ja olemine oli suht nigel, siis nüüd on asja parandatud ja restid ette pandud, mis hoiavad suuremad kangid eemale, mis puhastusjaamas kokku korjatakse ja kohalikele sigadele söödetakse.

Et siis üks snitšel palun :)

Sleep.

Magamise osas oleneb palju kohast ja magajast.

Kui koht on suure tänava või turistiranna ja klubide piirkonnas, siis on isegi heal magajal raske sõba silmale saada. Teistes kohtades on üldiselt vaiksem, kui ülivarajased kuked välja jätta.

Heaks uneks on vajalik kindlasti kas konditsioneer (kui tervis kannatab) või ventikas laes, ilma nendeta on raske magama jääda. Kui võimalik siis võiks vähemalt üks aken ka lahti olla, kuid kindlasti peab seal ees olema putukavõrk, muidu tulevad öösel sellised troopika-sääsed külla, kelle olemasolust isegi Mati Kaal ei tea. Pimedaks läheb kella kuuest ja valgeks kuskil peale nelja. Koos päikesega hakkavad toimetama ka kohalikud.

Ja viimane kuid mitte väheolulisem, on öise troopikavihma saabudes kiirelt välja selgitada, kas tegemist on horisontaal- või vertikaalvihmaga. Esimese korral tuleb aknad viivitamatult sulgeda.

Elu Boracayl läbi surfari silmade

Kui Siim hommikul randa jõudis, olid kõik suured lained juba kohal, teised lohed alles magasid.

Kui ausalt kõik ära rääkida, siis peab alustama eilsest kui ühest väga heast surfipäevast. Mida sa veel elult tahad, kui rannas on lumivalge peenike liiv, kui vesi on nii helesinine ja nii läbinähtav, et isegi kaugel-kaugel kaldast on võimalik vaadata mis põhjas toimub, sooja on kaugelt üle 30 kraadi, vesi vähemalt sama, tuul puhub ja päike sirab taevas. Kui nüüd norivaks muutuda siis päike võiks vähem intensiivne olla, eriti kui sa oma päikesekreemi oled koju unustanud.. kuid sellest pole samuti hullu, sest otseloomullikult on rannas palmid, mille alla saab kenasti varjuda.

“Tänu” eilsele päevale oli täna muidugi topelt raske tõusta, kõik kohad valutasid mõnuga ja tuletasid meelde, kui hea eilne päev oli. Siiski kuna hetkel oleme taifuuni mõjusfääris, siis ei tea kunagi, mida see ilm toob. Öösel tormas nii mis kole, sadas ja ragistas. Tänaseks oli samuti lubatud korralikku vihma, terveks päevaks. Kuid oh üllatust, hommikul taevasse vaadates olid seal pilved olemas küll, kuid mitte sellised, kust vihma võiks kallata. Seega kiire hommikusöök, asjad kotti ja punuma.

Kohale jõudes ootas ees kena vaatepilt. Rand mis tavaliselt kihab lohedest oli tühi mis tühi, see alguses isegi natukene hirmutas, sest äkki kohalikud teavad olude kohta midagi mida mina ei tea. Kuid hiljem tuli välja, et nad on ikka tavalised surfarid – eilsest väsinud ja usuvad liigselt prognoosi, mitte seda, mis õues toimub.

Asjad käpelt kokku ja merele. Kui eile oli näha väikseid lainemoodustisi, siis tänaseks oli öine tuul, kenad jutud juba liikvele pannud. Mis sobisid imehästi veivamiseks. Ja neid sai võetud nii kuis jaksasin. Kui jaks hakkas otsa saama, siis võtsin suuna taha riifi poole (kaldast umbes 1 km kaugusel), kus paistis juba midagi juhtuvat. Ja juhtuski. Suured-suured vääna tüüpi lained võtsid seal üksteisega mõõtu ja mina nendega. Täitsa uskumatu millised värve meile loodus pakub. Kui omavahel saavad kaugel riifi juures kokku tumedan sügavsinine ja lainemurrust vabanenud hele-helesinine hapnikurikas vesi, siis kokku saab selline  kunstiteos, et kui Picasso oleks selle pildile saanud, siis oleks vabalt selle nii ära müünud, et kogu Kongo oleks hetkega näljahädast vaba.

Selline see päev oli, suured lained ja palju veivamist, kokku tuli surfi kuskil 3-4h ja rohkem ei oleks enam väga jõudnud. Vähemalt teha neid asju, mis vere keema panavad, niisama triibutamine on muidgi teine teema. Nüüd olen juba kodus ja ravin “trapetsi suudlusega” õnnistatud vasakut puusa, villis pihkusid ja nina mis tänu enda suurele ehitusele eile päikesele liiga lähedal oli.

Selle aasta parim surfipäev.

Ülemused, valimised ja troopiline vihm

Kui arvate, et Boracay kõige suuremad ülemused on kas rahakad sakslased, kohalikud oligarhid või lähis-ida šeikid, siis olete kõvasti petta saanud. Selle saare kõige suuremad ülemused on kuked.

Kuidas teistmoodi on võimalik arvata, kui läbi nende dirigeerimise  elab terve lähedal asuv kogukond. Esimene öö kui siin olin, siis kuulsin keset ööd jubedat kiremist ja mõtlesin, et äkki tehakse kellegist praadi või midagi. Järgmine öö tõi selguse.

Kuna jetlag tegi omatööd siis öösel und ei tulnud ja nii ma vahtisingi lakke ja lahendasin peas elu müsteeriume. Kui järsku kõrvalt aiast pani üks optimist täiega kirema. Tegin silmad lahti ja täiesti pime oli veel. Et asi selgeks saaks, millal kohalikel hommik algab tšekkisin kella mis näitas ei rohkem ega vähem kui 2:42 AM… Pole vist mõtet enam märkidagi, et esimesele optimistile lisandusid kiirelt teised, et oma kõva kiremisega isegi surnud maast lahti ajada.

Hommikul randa minnes nägin ühe elektriposti juures tavatut sebimist ja kädistamist ning uudishimulik nagu ma olen kiirustasin kohe sinna, et sellest suurest rõõmust osa saada. Mis siis välja tuli oli see, et algamas on valimised ja otseloomulikult kleebiti postile kõikide ilusaid valmisportreesid. Kui vuntsidega meeste omad suurt tähelepanu ei võitnud, siis topelt silmi köitis hoopis sellise tüdruku valimisreklaam.

Kes värviprinterist väljaprinditud valmisreklaamil meenutas natuke meie laululindu Inest. Minuga nõustusid kõik noored filipiinod, kes üksteise võidu neid pilte allakraapisid ja kodupoole punuma pistsid, et enne ema kojutulekut pilt kindlalt kapi taha seinale kleepitud saaks. Teata ju isegi neid täiskuuvalgeid üksildasi öid ;)

Kuid tegemist ei olnud tühja kohaga või ainult ilusa näolapiga. Nagu pildilt lugeda võib olid tüdrukul korralikud vanemad, kelle nimi kogupikkuses trükitud. Boracay Ines on lisaks veel korralik koolitüdruk kuskil akadeemias ning kooli kehaläbivaatuse organisatsiooni president. Ning kui sellest veel väheks jääb, siis on ta kahel kursusel ka käinud. Sellist Boracayd me tahtsimegi!

Õppides kohalikke inimesi ja olusid tundma, sain täna öösel korraliku õppetunni. Oma elamisse sisse kolides pööras majaperenaine tähelepanu sellele, et kui ma kodust ära lähen, siis tuleks kindlasti kõik aknad ja uksed kinni panna, samuti need mille ette sitikate tõrjeks turvavõrk paigaldatud. Sama jutt käis ka öö kohta. Otseloomulikult arvasin ma, et tegemist on majaperenaise ennatliku ülemõtlemisega ja tegelikult asi nii hull ei ole. Kuni täna ööseni. 

Ärkasin öösel poole kolme paiku sellise trummimürina peale üles, mis oma valgusefektidega annaks silmad ette ka eesti-oma-trummilegend Jõgiojalegi. Mille tulemuseks oli selline horisontaalne hardcore troopiline vihm, et paar minuti jooksul mis mul kulus asjast arusaamiseks oli kogu toa põrand kaetud üle labajala sügavuse veega. Täiesti müstika, millise hooga seda sisse sadas ja millise nurga alt!! Puhas horsiontaal ma ütlen. Ega siis muud üle jäänud kui aknad kiirelt kinni panna ja harjaga hakata vannituppa vett ära juhtima. Õnneks on toal ettenägelikult valatud betoonpõrand, millega ei juhtunud midagi, ainult sutsu niiskeks sai ning korraliku pesu ka peale kauba.

Homseks lubab taifuuni, mille üle siiani oli mul väga hea meel, et lähen surfama ja pilti tegema. Kuid kui see osutub samuti selliseks horisontaal-troopika-taifuuniks, siis on vist kindlam vähemalt esialgu koduseks jääda. Ja kui vaadata millise põhjalikkusega teevad kohalikud ettevalmistustöid järgmiseks nädalaks, siis tundub, et sellel laiuskraadil loodusega nalja ei tehta.

Päikest!

Teekond paradiisisaarele

Sai alguse Tallinnast laeva peale minnes ja kuna reisisin üksinda ja kellegagi võimalust arutada ei olnud, siis tekkisid järgmised küsimused:

1. Kuidas Julia Robetsil on Eat.Pray.Love filmis selline alahuul, et isegi hobustel oleks oma alamoka väiksuse üle piinlik  olla?

2. Miks kõik soome naised Vikingline’i laeval kannavad musti viikareid, on suure kõhuga ja üldse meenutavad Karlossonit?

3. Kuidas on minust rahvuslik teema mööda läinud. Piinlik öelda, kuid tunnen ennast alati suht viimase rüütlina kui kuskil mingit vana eesti-oma-lugu lastakse, mis kõik teised käima paneb, kuid mind täiesti külmaks jätab. Laulupeol olen alati truult käinud, kuid mingit heureka-elamust ma sealt saanud ei ole. Vanalinn on tore küll, kui hilissügine pime Helsingi oma laiade ja tühjade tänavate ning oma sirgete ja suursuguste majadega jättis väga sügava mulje. Loodan, et nüüd passi ära ei võeta ja nimeks Toiminen ei panda :)

4. Helsingi rongijaamas tekkis tunne, et olen juba aasias, sest ühtegi teist värvi ega rassi esindatud ei olnud.

5. Hea koht Heatrow lennujaamas kindlustas otsevaate maandumisrajale, mida sain jälgida terve tööpäeva jagu. Ja nii imelik kui see ka ei ole, siis keskmine maandumissagedus oli 7-8 lennukit 10min jooksul. Kusjuures rekord oli 10 lennukit per 10min. Sünge

6. Miks laste ristsõnade lahendamine on hoopis lahedam kui täiskasvanute oma?

7. CebuPacificu säästunipid: asjad tuleb alati välja võtta ja uuesti check-innida, selliseid mehi kes tõstaks koti ühest kärust teise lihtsalt ei ole. Lennukist lahkudes peab turvarihmad korralikult risti panema ja lukustama, ja et seda keegi ära ei unustaks, siis tuletatakse seda pidevalt meelde. Cebu lennujaamas ei tööta peale kella 11 õhtul eskalaatorid. Kui sa arvad et kes öösel lennata viitsib, siis tasub minna cebu chekk-inni vaatama pool kolm öösel, kus rahvast on rohkem kui Tallina omas päevaga kokku. Kuid selle eest on tollis 5 inimest, kellele kõigile pean ühte suvalist lehte näitama. Võibolla on ka siinpool sotsiaaltöökohad loodud…

Vastused küsimustele on kommentaarides teretulnud :)

Mõned pildid ka Boracay’st:

Kus nalja ei mõisteta..

Kus kotid tuuakse käruga ja igaüks leiab oma ning viimane jääb ilma..

Kus minu elamine on kenasti palmide vahele peidetud..

Kus vihm on mu tänavale liiga teinud..

Kuid tee surfiklubisse on sõna otseses mõttes nagu kivist..

Teadagi mis lohet oli vaja klubis parandada..

Kus white beacil on tõsiselt valge liiv..

Ja milline näeks Mona Lisa välja siis kui ta oleks filipiino.. :)

Päikest!