Tuesday, August 24, 2010

Elu kutse

Kõigepealt tänan oma vanemaid, eriti ema, kes siiani püüab minust arusaada. Oma lähedast sõpra, kes mõistab. Häid sõpru, kes teevad koos minuga. Toetajaid, kes mõistavad tuulestviidud säravaid silmi ning kindlasti puhast loodust, päikest ja tuult. Tänu teile saab see kõik võimalikuks.

Esimest korda mõtlesin sellele aprilli keskel, kui jalg oli kipsis, meel murtud ja süda haige. Kujutelm sellest aitas joonel püsida. Kõigepealt tuli jalule saada.

Teistkorda mõtlesin sellele jaanipäeva paiku. Esimesed triibud olid tehtud. Tundus, et kõik on võimalik.

Kolmandat korda oli see mõttes augusti alguses, kui keha hakkas looma ja unistus muutus üha reaalsemaks.

Pühapäeval sai see tehtud.

_DSC1021

Juba teel Väänasse oli mul suu kõrvuni ja süda kargas rinnus. Mereäärde jõudes ei olnud enam mahti mõelda ja teha, kõik käis välgukiirusel. Ja see mis mind ees ootas oli kõike seda ootamist väärt :)

_DSC1029

Merele minnes pidin varsti tagasipöörama, kuna lihtsalt ei olnud valmis, et sellised suured kollid lained otse peale tulevad. Peale tutvumisringi hakkasin mere ja lainetega ühes rütmis hingama, tundus et mina ja loodus olime saamas üheks. Üha paremini hakkasin tunnetama laineid, nende liikumist, dünaamikat, kuju ja murdumist. Seetõttu olid kõik sõidutunnid täis naeru, rõõmu, eneseavastamist ja sisekaemust. Arvestades kõiki teisi nägusid merel, usun et kogu maailm muutus sellel päeval paremaks.

_DSC1044

Sellele järgnes nagu tavaliselt nauditav valu ja agoonia. Sõidad maanteel 70-ga ja kuhugile ei ole kiiret. Punane tuli valgusfooris pole samuti probleem, jalakäijad tunduvad sebradel vägagi mõistlikud. Naabrikoer ei kuse vastu sinu autot, linnud jätavad selle samuti märgistamata. Täitsa võimalik on diivaniga samastuda ja olla liikumatult puhkeasendis tundide kaupa. Kõik kodused tunduvad kuidagi väga mõistlikud ning miski ei häiri. Organism põletab mitu korda kiiremas tempos kui sa süüa jõuad, sellepärast tuleb kindlasti kell pool neli isu külmakapp tühjaks süüa. Liikumine on jätkuvalt aeglane ja vaevaline. Kuid koguaeg on kerge muie näos. Süda rõõmustab.

_DSC1074

Täna nägin Pärnus midagi enneolematut ja esmakordset. Nimelt õhtusel päikeseloojangu sessi ajal oli ühelpool randa loojumas suur punakaskollane päike, kullates oma kiirtega kõike ettejuhtuvat  ja teiselpool randa oli helesiniste ja helehallide pilvede vahelt tõusmas samasuur hõbedane täiskuu. Sellise romatika vastu ei saa isegi kõige libedam armastussonaat. Loodus on imeline.

Samuti on imeline tunne tunda elust rõõmu ning teha asju, mis sind tegelikult käima tõmbavad. Ning olla ümbritsetud inimestega, kes sind toetavad ja armastavad.

Aitäh kõigile ja kõigele!

_DSC0878

Monday, August 16, 2010

Kuldrula 2010 ehk tagasi juurte juurde

Laupäeva hommik oli ärevust täis ja kogu park oli rulatajatest, bmx raideritest ja skeidimeestest tiine. Samamoodi olid kohal noored tšikid, kes elasid kaasa ning mõne tüübi vanaema, kes hoidis võsukesel silma peal. Algamas oli selle aasta Pärnu feimi kõrgel hoidev ja noori motiveerituna pidav Kuldrula ivent.

3712343

Pole vähimatki põhjust ütlemata jätta, et eks ma natuke olin ikka kade ka, vaadates napilt üle 10 aastaseid kutte, kes paugutasid kõikide pillidega nagu ise tahtsid. Oi kuidas tahaks ise jälle noor olla ja seda samuti teha. Kõlab natuke nagu keskeakriisi moodi, kuid tegelikult ei ole. Tegelikult on kõik sarnased asjad samuti läbitehtud, kuid need tunduvad nii kauged ja ammu, sellepärast tahakski seda uuesti kogeda.

 Kuldrula

Meelde tuleb kuidas käisime vanasti perekatega sunseti juurest betoonilt liivale hüppamas ja otseloomulikult hüppasin seal oma pereka keskelt pooleks. Vanaisa kes seda parandama pidi hakkama ei ostnud kahjukis ära ideed, et see läks lihtsalt ise katki.. :) Sama lugu oli rulaga…

Päeva naelaks kujunes kuldrula aftekas. Kohaks oli valitud Beach Club, mis paljudele tuttavaks saanud klubi Tallinna või Kasekesena. Praegu on see regulaarselt mittetoimiv klubi, mis avatakse ainult kindlate ürituste ajal. Seetõttu võib kindel olla, et kui seal midagi korraldatakse, siis tehakse seda südamega. Alustades muusikavalikust ja lõpetades mittefäänsi olekuga, täpselt selline nagu mulle meeldib :)

Peale soojendust alohas, liikusime enne ühte klubi suunas, et mitte olla esimesed, kes kohale jõuavad. Seekord oli aga olukord hoopis teine ja kohale jõudes ootas meid suur rahvamass kes kõik korraga üritasid sisse saada. Mõtlesime, mis me mõtlesime, kuid siis tuli Hardil geniaalne idee kasutada meis kõigis sisalduvat ida-eurooplastele iseloomulikku süütut-trügimistehnikat. See töötas.

4120594

Kui meie diskosaali jõudsime oli pidu juba alanud. Taustaks saagis kurja erinevaid töötlusi nirvanast, metallicast, guona apesilt ja teistest vanakooli kütame-täiega-bändidelt. Samal ajal kui muusikavalik küttis kuuma oli tantsuplats tihkelt täis noori, kes olid häbenemise koju unustanud ja lõhkusid täiega minna. Pooltel kuttidel olid juba särgid seljast rebitud ning kõik tüttod kes kaasa rabelesid olid absoluutli-tsellu-friid. Õhus oli tunda hormoonide möllu ja vabaduse hingust. Seal ei olnud kohta nägude tegemisele, ilusaks olemise või püüdlustele olla keegi teine. Kõik olid ausad, mina ised, kõik kütsid täiega.

Öö jooksul käis laval ka bänd, kes hetkeski hoogu maha ei võtnud, vaid võimaluste piires üritas sinna veel juurde lisada. Peale seda tulid peale tjuuninni mees, kes kostitas rahvast uusimate trummi ja bussi biitidega, mis maitsesid hästi.

Ise olime samuti tulbid, kütsime algusest peale ja ikka nii, et särk täiega nirises. Ja nii hommikuni. 

Ilusa öö lõpetas kümblemine soojas merevees. Elu oli ilus ja kael tuka viskamisest kange.

Mis seal salata, sellised ausad ja vahetud üritused on minule kümpi mõeldud ja sobivad hästi. Ja sellist pauerit nagu sellel üritusel kohata võis on meie eludes liiga vähe. Tore on saada vanemaks ja muutuda vastutustundlikumaks, kuid selle käigus ei tohiks ära kaotada last enda sees, sest tema hoiab meie unistused reaalsena ning annab elule värvi.

Kiip gõing djuuds!

Sunday, August 8, 2010

Kohalik Texas

Asub Tallinnast tunni paadisõidu kaugusel ja sealt ei puudu  kohalikud elu-matšo-korravalvurid. Või õigupoolest on neid seal päris mitu.

Sõber Riho kutsus mind kaasa oma firma suvepäevadele, et näitaksin noortele lõvidele, mis loom see surfamine on. Eks tal olid omad huvid ka mängus, kuid see las jääb. _DSC0856

Enne kui tulistama hakkan, siis ütlen kohe ära, et kogu ADM’i meeskond oli väga lahe ja Naissaar ise oli samuti kobe. Muude asjade osas kahjuks nii positiivne olla ei saa.

Kõigepealt söömine. See, et mina liha ei söö on sügavalt minu enda probleem, kuid eks otsustage ise, kui mitmekesine ja tervislik meie ninaalune oli.

211059t40hbbd4

Lõunasöök: ahjus tehtud kartulid ja lambaliha strogonov või midagi sellist. Õnneks oli see nii loomaliha maitsega, mistõttu läks kõvemaks vaidluseks, et kas tegemist on ikka lambalihaga või mitte. Mis tipnes koka käest küsima minemisega, mis peale kokatädi vihastas ja meiega rohkem rääkida ei tahtnud. Tänud sellele, et meie meeskonnas oli palju turundajaid, kes silusid piisavalt haavu, mistõttu kokatädi lusikat nurka ei visanud ja pakkus meile ka järgmistel kordadel ninaesist. Tagantjärele mõeldes ei oskagi öelda, kas see oli võit või kaotus. Pärast saime teada, et tehtud lammas pidi olema samasooline nagu Šoti mägiveised, sellest ka loomaliha maitse.

Õhtusöök: üllatus-üllatus samade kartulite kõrvale pakuti lambaribisid, mis nägid minule kui vegetariaanile vägagi õudsad välja, kuid kuna nälg tegi omatööd, siis ei lasknud keegi ennast heidutada ülesoolatud ja alaküpsetatud ribidest. Keegi otseselt sellepärast puid ei väetanud, kuigi tuli ka seda ette.

Hommikusöök: kaugelt vaadates oli lootus, et äkki ongi puder, vahetpole milline. Kuid lootus purunes kildudeks kui suurest potist vaatas vastu lambaliha-seljanka või midagi taolist. Kuulda oli, et see oli tehtud eelmisel õhtul järgi jäänud lihast.

Lõunasöök: no mis te ise arvate?? Ikka lambaliha koos makaronidega. Ja just makaronidega, sest pastast oli asi kaugel. Tänu sellele, et sööki ettekandvad kutid olid normaalsed sägad, sain endale ainult makaronid kaubelda. Mis ei olnud kahjuks suurim õnn, sest kui kuidagimoodi on võimalik makaronid ära tappa ja õli sisse ära uputada, siis seda oli seal tehtud. Kuid võrreldes jahtudes valgeks lambarasvaks hanguva strogonoviga oli see ikka puhas rõõm.

Paadiga tagasi sõites oli kuulda pidavat määgimist…

_DSC0924

Kasutamata potentsiaal. See sõnapaar iseloomustab kõige paremini Naissaart ja sellel toimuvat. Kui jätte välja Kaljuste korraldatavad muusikaüritused, siis rohkem seal ei toimugi midagi.

Seda näitlikustab kõige paremini saare iseloomustamiseks tehtud tuuri meile. Kus kõigepealt loksusime mõtetus vagunis 10min, siis näidati vaest oravat puuris, suvalist maha jäetud hoonet (koos mingite piltide ja kummivanaemaga), loksusime veoka kastis 25min, nägime vanametalli ja kuulsime selle kõrvale 5min stoorit, siis jälle 25min loksumist ja ringiga tagasi. Siia juurde lisan veel kõige tühjema puhveti saarel, kus ei müüdud isegi jäätis. Läbi ussi sai endale 25.- eest pooleliitrise koka lubada. Nagu mismõttes??

_DSC0957

Mõelge nüüd ise. Asi asub Tallinnast 1h kaugusel on looduslikult väga ilus, on olemas täitsa oma stoori koos oma miinitehaste ja hoidlaga ning maksimum mida nad praegu suudavad sellest genereerida on suve(loe:jooma)päevade organiseerimine. Väga nõrk. Veelkord väga NÕRK.

Ja lõpetuseks kohalikest Texase korravalvuritest. Krt ei kujutagi ette kus kõik selle saare mehed seda lõvikonservi saavad, kuid mõju on selgelt nähtav, isegi pimedatele. Selliseid matšosid ja kauboisid mujal Eestis ei leia.

Äkki on see lambalihast? Või äkki teevad nad midagi muud nende Šoti mägilammastega..

walker