Seiklused Viet Namis

Järgmine kirjatükk on kirjutatud Liina poolt, kuna Siim kui kohalik ei näe enam tema ümber toimuvat virr-varri ning on kõige selle sisse sulandunud nagu muna pannkooki. Seega proovin anda läbi enda silmade väikese ülevaate siin toimuvast.

Kuna minu ja mu väikese reisikaaslase Hanna reis Vietnami oli piisavalt pikk, siis kohale jõudes ei suutnud me lennukist välja astudes oma rõõmu tagasi hoida ning olime kindlad, et meie lennujaamade seiklused on järgmiseks 2 nädalaks läbi. Nii libedalt see tegelikult ei läinud. Nimelt ootasid meid klaasistatud seina taga 5 tuima mehenägu, kelle tööülesannetesse oli ilmselgelt vägivaldselt kirjutatud viisade väljastamine kahvanägudele. Olime sellest varasemalt teadlikud, kuid kõiki meie ootusi ületas fakt, et ootasime oma viisasid peaaegu 1,5 tundi. Ei lugenud ka tõsiasi, et lõpuks ometi sain oma elus olla lapsega reisija ning meile oleks pidanud kehtima kõiksugu eelisjärjekorrad. Aga vaadati hoopis tuima näoga mööda ja jagati viisasid inglise pensionäridele. Kui lõpuks oma viisad kätte saime ja riiki ametlikult sisenesime, siis oli pagasilint ilmselgelt väsinud meie kottide ketramisest, seega oli tubli lennujaamatöötaja meie kotid toimetanud ilusasti ruumi nimega Lost & Found. Tubli lennujaamatöötaja aina naeratas ning andis märku, et jah, võite sellest paari ruutkilomeetrisest ruumist nüüd ise oma kotte otsima hakata. Oma probleem, et viisa saamine nii kaua aega võttis, nüüd kulutage aga veel oma aega ja otsige need kotid ka üles. No mis meil muud üle jäi, naeratasime vastu ja hakkasime oma kotte otsima. Õnneks tuvastas terane lapsesilm kiiresti meie pagasi ning olimegi juba lõõskava päikese käes keset Ho Chi Minhi kirevust.

Sõit Mui Ne´sse läks Vietnami mõistes viperustega ning igati edukalt, nõrgema südamega eestlane oleks aga kindlasti pildi taskusse pannud. Koos Jormaga oli meil lennujaamas vastas ka üks tubli taksojuht, kes toimetas meid oma minibussi ning 4h sõit võis alata. Pilt, mis avanes bussiaknast, oli minu jaoks täiesti lummav ning olin koheselt Vietnami armunud. Ma ei oskagi öelda, mis täpselt selle tunde tekitas, aga tunne oli/on tugev. Tõenäoliselt on peapõhjuseks see, et siin on kõik back to basics & relax. Elurõõmsad tumedapäised lapsed jooksevad mööda teeäärt, eemal arvutitest ja telekast, nautides puupulkadega mängimist ning teineteise seltskonda. Kolmnurksete kübaratega naised töötavad riisipõldudel või siis istuvad meie kodutrepil koos oma suure perekonnaga ning teevad pärlikeesid. Mehed suunavad vitsakesega lehmasid õigele põllulapile või siis toimetavad merel on imearmsate kalapaatidega, et nii perel kui ka turistidel oleks, mida õhtul nosida. Igaühel on oma koht siin päikese all ning vähemalt väliselt tundub, et nad naudivad seda. Ning mina naudin nende toimetuste jälgimist.

Mui Ne´sse sõidul sai selgeks ka see, et siin puudub liikluskultuur nagu valdavalt igalpool Aasias. Pole vahet kas Sa möödud eelsõitvast rollerist (95% liiklusvahenditest) või autost paremalt, vasakult või otse üle, peaasi, et tuutumasin töötab ning annad teada, et oht on lähenemas. Et liikluses edukas olla pead oma sihis alati kindel olema ning kui otsustad keset tipptundi üle tee minna, siis lihtsalt mine ja suure tõenäosusega saad sellega ilma ühegi kriimustuseta hakkama. See süsteem lihtsalt toimib neil, kuigi ma pole veel aru saanud kuidas.

Lisaks sellele hakkab silma, et siin on kohalike elu üks pidev muutuv protsess, mitte üks ette tambitud sündmuste jada. Kui täna kaotan töökoha ühes kohas, siis homme alustan kas järgmises kohas või teen üldse enda “äri”; kui linnavalitsus palub mu restorani kinni panna (põhjused ebaselged), siis teen seda, kuid avan uue restorani nädala möödudes samas kohas, aga üle tee. Ühesõnaga kõik takistused on lihtsalt ületatavad ning ükski tagasilöök ei anna põhjust püssi nurka visata… elu läheb edasi, lihtsalt natukene uue nurga alt. Imetlusväärne!

Minu jäägitu kiindumus kuulub siin Vietnami köögile ning muidugi selle köögi hinnaklassile :) Kõik on värske ja maitsev ning mis on samuti oluline – toit valmib kiiresti! Järgmise nädala ühel õhtul tuleb meile kokakooli õpetaja Thuy külla, et ka meiesugused  jahukastme-lihakäntsaka-karturipudru valmistajad omandaksid oskused Vietnami roogade valmistamiseks. Ei suuda ära oodata :)) Seni on vaieldamatuteks lemmikuteks kujunenud lemongrass ja draakonipuu vili – namiiiiii :)

Ning nüüd muidugi ka Mui Ne rannast :) Võib vist öelda, et iga lohesurfari unistuste rand ning seda tõestab ka asjaolu, et rannast taevasse vaadates on taevalaotusel näha rohkem lohesid kui taevasina :) Uskumatu on see, et viimase nädala jooksul on iga päev puhunud mõnus tuul, mis jahutab suvitajaid lõõskava päikese käes ning ühtlasti toob lohesurfarite naeratuse näole ja viib nad merele ;) Eile katsetasime Siimuga ka uut lohesurfi stiili – naisekandmise lohesurf :) Konks peitub siin selles, et surfar haarab oma rannal peesitava naise mäslevatesse merelainetesse kaasa ning naine on sunnitud nagu inimnapp oma loherüütli seljas järgmised pinevad hetked veetma. Pean tunnistama, et see oli uskumatult lahe sõit ning lõkerdasin Siimu seljas nagu väike tirts. Õnneks on ikka tõesti vähe vaja :)

Nüüd aga randa Kite Tour Asia võistlust jälgima ning banaani smoothiet trimpama  :)) Kui vähegi aega jääb, siis proovin sellele kirjatükile ka järje tekitada ;)

Riho special

Maailmarändur, filosoof, ärimees ja sõber Riho avaldas soovi näha Mui Ne’d minu silme läbi. Ja vaat mis sellest siis välja tuli.

Kõigepealt meie elamine.

 

Tagasihoidlik ta on, kuid elamiseks rohkem kui mõnus. Ja võrkkiik töötab hästi :)

Kogu söögitegemine toimuv väga hästi sisutatud köögis.

 

Hommikune nõudepesu maja taga

 

Järgmisena meie apartmendi köök elutuba koos kitarri ja Eesti lipuga

 

Tagapool paistab minu magamistuba koos karupoeg Victoriga

Mööda seda teed tiksume iga hommik randa ning sellele teele jääb..

Tädi, kus teeme enamuse oma impulss- ja täiendostudest, mistõttu Tädi halastab meile mõnikord ning annab mõne banaani või koogitüki tasuta kauba peale :)

Samuti jääb teepeale kindlasti maailma üks koledamaid hotelle, kus on proovitud lisada KÕIK parimad arhitektuurisaavutused.. Nagu näiteks palju sambaid, mis näitavad kvaliteeti ja suursugusust, kõikvõimalikud kujud alates lõvidest ja idamaa kolmest targast, öösiti vilkuvad kasiinotüüpi tuled, marmor trepp (lilled trepi sees), purskaevud (mis veel ei tööta) ja kahjuks ei ole pildil täispuhutavat koletist, kes pidi lapsi sinna meelitama…

 

Special promotion elamine, mis enne jõule hakkas hindasid ülekleepima, alustades 15-st..

Rahva suureks rõõmus Popular Restuarant Lam Tong, mis pakub odavat head sööki

Parimat interneti ühendust pakkuv (lisaks kõik muud teenused alates pesupesemisest..) uusimate hüperraalidega varustatud Victor Cafe

Ning lõpuks kodune C2SKY surfiklubi koos kokakooliga

Rand pärast tormi koos Jorma ja James’iga

Lõppu mõned pildid ka peasüüdlastest

Ning mehest kes kannab surfitosse tänaval… :)

Päevakava

Elu päikese all on võtnud hoopis korrapärasema kuju, seetõttu pean vajalikuks informeerima ka teid, kuidas minu päevakava välja näeb.

6:00 teen silmad tavaliselt esimest korda lahti. Siit edasi on kolm võimalust: a) lähen jooksma b) tõusen üles ja lähen võrkkiike lebotama ja päikesetõusu vaatama või c) magan edasi seitsmeni. Jooksma minnes panen kõigepealt paljajalu üle asfaldi ning siis mereäärde, kus sörgin ühe kaugel asetseva betoonist trepini ja tagasi. Sellel teekonnal kohtan alati tõusvat päikest, kes mulle rõõmsalt naeratab, kohalikke kalureid, kes võrke puhastavad ning inimloomade poolt maha situtud kange, mille meri tõustes kaasa võtab. Pärast jooksu on väike võimlemine ning kätekõverdused/kõhulihaste harjutus.

7:00 – 8:00 teeb Jorma tavaliselt süüa ja mina lebotan võrkkiiges, hiljem tema lebotab ja mina nühin potte-panne maja taga kraani all. Menüü on meil rikkalik ning koosneb puuviljadest, võileivadest, ubadest, jogurtist jne.. ühesõnaga kõik head asjad, et päev vastupidada.

8:00 - 9:00 kas väike interneti ampsuke või tšill trepil. Netti käime näppamas kõrval asuvas living&givingus, kus kõrvale pakutakse eriti head smootit ja jeffi tehtud kooki.

9:00 – 17:00 another day in office… kus laksab hardcore-ekvaatori-päike, puhub mõnus tuul ja sõidab sadu surfareid. Nagu keegi targem mees oli öelnud instruktori ameti kohta: sometimes little stress, but never depression :)

17:00 – 21:00 paneme asjad rannas kokku, teel koju võtame tädi juurest vajadusel midagi lisaks ning kiirelt koju. Jorma hakkab süüa tegema, mina lebotan võrkkiiges ning peale sööki pikutab Jorma võrkkiiges ning annan maja taga nõudele tuld. Pärast seda suhtleme muu maailmaga neti abil, pluss ka mõned vajalikud filosoofilised arutelud teemal, kuidas elu elada ning mismoodi järgnev suvi-sügis-talv sisustada.

21:00 – ….  hakkan vaikselt tiksuma, silm vajub järjest tihedamini kinni ning mõte voodist tundub järjest ahvatlevamana. Jorma tinistab kitarri ning kui mul veel silm kinni ei ole vajunud, siis proovin ka asjalikku nägu teha kitarrikeeli näppides. Lõpuks vajun täitsa ära ja kasutan viimast jõudu ära voodisse liikumiseks, et vajuda sügavasse unne kuni päikesetõusuni.

Selline on päev päikese all :)