Thursday, September 15, 2011

Rehab

Hommik sai alguse juba õhtul kui Püünsi veed ja tuuled näitasid ennast heast küljest. Alguses suuremale ja siis väiksemale lohele. Sirutus, kõhutäis, uudised ja voodi.

Äravus oli hinges ja nii oligi uni enne äratust läinud. Kell näitas veerand kuute ja vastu akent toksisid suured vihmapiisad ning kaugemal oli kuulda puude õõtsumist. Kiire tšekk veebis näitas tallinna madalas tuulekiiruseks 18-23 m/s, millest piisas, et kiirelt hambad pesta ja liikuma hakata. Väljas valitses pilkane pimedus ja taevast allatulev vesi ei ahvatlenud üldse. Autost tegin kiire kõne teisele unetule Renaldile, kelle peale võib alati loota kui hommikusurf on plaanis.

images

Natuke peale kuute oli Väänas platsis ning kuna Renaldit veel polnud panin jooksuga randa. Vaatepilt oli ühtlasi lummav ja teisalt hirmu tekitav, sellist kohinat ja merd polnud liiga ammu näinud. Hea uudis oli ka muidugi see, et kaldal väga tuult ei olnud, kuna kurss oli veel SW ning tuul türisalu taga kinni. Kuid see on pigem nõrkade probleem.

Nädala jagu ootamist, närveerimist, fantaseerimist oli lõpuks realiseerumas. Katia oli meiega.

Kiirelt lohed üles ja sõitu, nii oli meie plaan. Tegelikkuses pidime ikka tükk aega vaeva nägema, et lohed üles ja sõitma saada. Renald polnud oma lohet kaua enam hea sõnaga kostitanud ning see avaldas olulist mõju tema õhus püsimisel. Üksi ka minna ei tahtnud, sest hämar varahommik ja mühisev meri ei tundunud kuidagi liiga turvalise valikuna.

Lõpuks otsustasin ikka minna. Seda rõõmu oli umbes 200m kui pärast pikka võitlust aukliku tuulega olin jõudnud esimese korraliku laineni, mis isukalt mu laua neelas. Kombinatsioonis suured murdlained, auklik tuul ja allakukkuv lohe jäin lauakaotajaks mina. Kuidagi slaidisin kaldale mille meri oli ära söönud ja ainukeseks kohaks kuhu lohe lasta oli heinapuhmad. Tehtud. Ronisin kiirelt luite otsa ja hakkasin hoolega merd läbi uurima, rinnus tagumas suurest erutusest süda. Oht oli, et laud hakkab liikuma tuuulega risti rannikut ja niisuure veega ei tea kunagi kuidas see hoovus liigub. Süda tilkus verd. Vaatasin kuidas Renald ka sõitma sain ja lootsin sisimas, et äkki näeb ta minu lauda kuskil. Otsisin silmadega merest lauda, kuid ei midagi. Kuni vaatasin kogemata vasakule kaldasse, kus umbes 50m kaugusel minust olid kaldale uhutud laud vaadates minupoole ja hüüdes  kammaan djuud lets rock now!!  Meest sõnast, lauda sträpist.

untitled

Hirmus karu oli esimese hooga sees, kuid mida kaugemale merele jõudsin seda väiksemaks see muutus kuniks väikesest karupojast sai jänes.. Merel ootasid mind sellised liikuvad tonnid vett, et suurest veivamisest sai hoopis lainete eest ära põgenemise projekt. Tundsin kuidas Püünsis ja Pärnus kerre kogenenud ülbuses asendus aukartusega looduse ees. Mida edasi, seda paremaks tunne läks. Lõpupoole mõistsin juba lainete ja mere keelt ning suhtlesin vabalt. Olin saamas loodusega üheks. Uuesti ülbeks minemast hoidsid tagasi aegajalt enda ette kerkivad 4-5m seinad, mis andsid veelkord mõista kes siin ikka valitseb.

Õhtul käisin veel Pirital mis erines tingimuste poolest nagu öö ja päev. Puhus TUGEV ja pagiline tuul ning muuli juurest tulid sisse kenad laine-kikkerite-setid. Panin korralikult air’e ja karistasin ära ka paar kena lainet. Võrreldes Väänaga tundus kõik miniatuurne. Kokkuvõtvalt teistmoodi mõnus kogemus.

Õhtul möllas kehas rammestus, lihasagoonia ja ärevus. Ilma vannita poleks magama jäämine õnnestunud.

Kuid millega ma nüüd pean võitlema? Terve tänase päeva olen võidelnud jääknähtude ja depressiooniga. Ilma naljata. Pärast sellist erutuse ja adrennaliini hulka ei suuda keha enam kohaneda või teeb seda väga rahulikus tempos.

Katia on läinud, nüüd pean hinge ravima.

No comments:

Post a Comment