Thanksgiving

Peale viimast lugu sain Liinalt korraliku noomituse, et ma ameerikast ja nende elanikest nii mitte-postiivselt räägin. Mõneti pean temaga nõustuma, kuna kirjutada on ikka kõige mõnusam asjadest, mis meie oma maailma jaoks ikka väga kummalised tunduvad. Sellegipoolest annan endast parima, et tuua teieni ka positiivsemaid noote siitpoolt ookeani, mida siit õppida võiks. Sest kokkuvõttes ei ole ju kellegi kultuur, tavad või harjumused paremad kui teistel, lihtsalt erinevad on. Seega tolerantsus on see, mida endas rohkem arendama pean.

Thanksgiving ehk kodukeeli tänupuhad on ameeriklaste seas kõige suurem püha üldse, ainult jõulud suudavad konkurentsi pakkuda. Seetõttu olin parajalt ärevil, et sellest suurepärasest peost osa saan. Pühade ajalugu ulatub kaugele-kaugele, kui esimesed "inimesed" ameerikasse tulid ja kohtumisel indiaanlastega need neile tänutaheks kalkunit küpsetasid. Mis sest, et pärast needsamad külalised nad rahulikult kogu maal maha nottisid.

Plaan oli minna Liina ema abikaasa poja juurde Orlando lähistele, kus siis kõik kokku saaksid, et ühiselt kalkunit grillima hakata. Kuna naintifaiv pidi neljapäeva hommikuks tihkelt täis olema, siis saime autojuhilt korralduse pool kuus üles ärgata, et kuuest liikuma hakata. Varajane tõusmine oli suhteliselt vaevaline, kuid ülla eesmärgi nimel kõik pingutasid korralikult. Mina avasin päeva õnnestumiste arve, kui ajasin laiali tagapingile pandud karastusjookide jääkasti, kust enamus jääd välja libises ja kiirelt sulama hakkas. Pärast õnnetuse likvideerimist ning lubadust olla tulevikus hoolikam, hakkasime 6:02 liikuma. Naintifaiv oli mõnusalt tühi ja nii läbisimegi ettenähtud 200 miili vähem kui kolme tunniga. Need kel õnnestus, magasid norinal. Kohale jõudes ootas meid ees korralik maamaja, koos juba varem saabunud sugulastega. Alguses oli kindel plaan minna välja sööma, kuid millegipärast plaan muutus. Kohvikut asendasid röstsai, peekon ning munad, korralik kohalik hommikusöök, kust ei puudnud ka donkin doonatsid, mille kohalik politsei on filmides kuulsaks söönud. Kui kõik olid kõhu täis puukinud, pandi kalkun ahju. Oli ka aeg, sest selle küpsetamise protseduur võttis aega vähemalt 4 tundi. Eelseisvat söögiorgiat ette teades, varusime Liinaga endale reketid ja läksime tennist harjutama, et ülekalorite defitsiiti natukenegi balanseerida.

Enne mängu algust otsisime aiast ka paar kilpkonna, kellest valisime välja ühe, kes söögiks läks. Kuna rahvast oli palju siis võtsime suurema, et ikka kõigile jaguks. Kilpkonna tegemine on tõsine protseduur, alustades sellest, et elus loom pannakse kange piirituse sisse, et ta oksendaks endast sapi välja, muidu pidi lihale halb maitse külge jääma. Selle juures on kõige ebameeldivam, et loom karjus jubedalt kogu aeg. Kui see tehtud, siis kuumutatakse teda leeklambiga tagant nii palju kui võimalik, et saada kätte tema pea, see maha lõigata ja sisikond välja saada. Kui seda teha pärast kilbi eemaldamist, siis pidi liha maitse kibe jääma. Mingite halbade stressihormoonide vallandumine. See tehtud, võtsime relaka (pidi olema ka teisi variante kilbist eraldamiseks, kuid see pidi kõige vähem aega võtma) ja lõikasime konna kilbist välja. Edasi läks juba lihtsalt, tükeldamine, smoorimine ning tulemuseks suhteliselt puise lihaga strogonov.

Ei läinudki palju aega mööda, kui oli aeg sööma hakata. Kahjuks ei olnud meie elamises mööblit ning seetõttu istusid kõik seal kus juhtus, mingit ühist ümber laua istumist nagu filmides nähtud ei olnud. Söökidest rääkides, siis tähelepanu keskpunktis oli loomulikult kalkun, mida toetasid strogonov, kartulid ja salatid. Eriti huvitav oli salat, mis koosnes erinevatest puuviljadest, makaronidest ning mis oli läbi segatud vahukoorega. Kui seda pakuti mulle soolase kõrvale, siis keeldusin viisakalt ja ütlesin, et võtan seda siis kui magusa söömiseks läheb. Küll oli siis kõigil palju seletamist, et see käib ikka soolase juurde. Ega ma neid väga ei usaldanud, kuid viisakuse pärast võtsin natuke proovida. Etterutates võin öelda, et tegemist oli kindlasti ühe parima uue asjaga, mida uut olin siinpool ookeanit proovinud. Salatil oli minu arust väga dr.pepperi maitse, mille üle kõik alguses muidugi kõvasti naeru lagistasid, kuid pärast pidid piinlikult tunnistama, et tegelikult sisaldas salat samu kirsse, mis karastusjooki. Hakkasin seda kutsuma dr.pepperi salatiks. Kõht tais, läksime jalutama.

10min autosõidu kaugusel asus surfarite seas kuulus Smyrna rand. Seekord oli tuul maalt, kuid see ei takistanud korralike lainete olemasolu, mis kindla regulaarsusega randa paiskusid. Ju seal see merepõhi on kiire tõusuga, et seal sellised korralikud lained on. Rand ise oli nii pikk kui silm ulatus ning liiv oli särav-valge ja väga peenike nagu tuhk. Kihvt oli ka see, et erinevalt paljudest teistest randadest võis seal rahulikult autoga sõita. Sõidad oma kastikaga poole rannani, võtad laua ja kohe lainetesse, elu missugune. Sealt edasi läksime nature walki tegema, mis tähendas laudteed luidetel. Jõudsime niimoodi Smyrna ranna teise otsa, mis lõppes jõesuudmega ning kust teiselt poolt sai alguse samuti mitte vähem kuulus Daytona beach, kus peetakse ka pika ajalooga autovõistlust. Loodusrada oli huvitavalt tehtud, nii et tee peal nägime mitmeid suuri kilpkonni, delfiine ja teisi huvitavaid elukaid.

Elupaika tagasi sõites möödusime kvartalist, mida ehtisid ühed ilusamad vanaaegsed forrest gambilikud majad, kus kõik tuled põlesid ning pered üheskoos suure lauataga õhtusööki nautisid. Täpselt nagu filmis.

Tagasi kodus hakkasime pihta magusaga. Meie valikus oli mitu kooki, vabandust pirukat ehk pied. Kohalikud võtsid selle vaat, et enda elukohuseks, et meile, ida-eurooplastele selgeks teha, millepoolest cake ja pie erinevad. Mulle jäi ikka suts segaseks, kuid hea, et nad ise nii hästi neil vahet teevad.

Pärast magusa söömist ootas meid ees kohalik rahvamäng "viska rõngad auku". Mäng ise oli suht primitiivne, kuid seda mängides tõmbas adreka päris kõrgele, nii et lõpuks kogunes kontosse mitmeid võite ja väga tasavägiseid kaotusi. Hiljem hakkasid mehed toas mehejuttu puhuma, naised lauamängu mängima ning mina lugesin innustunult oma hirvekütti.

Hommikul üllatus-üllatus olid menüüs jällegi praetud munad, peeekon ja röstsai (lisaks eelmise õhtu jäägid). Söömise ajal uurisin, et kas neil igapäev tuleb selline suur hunnik posti nagu sellel hommikul. Tuli välja, et tuleb jah ning enamuse sellest moodustavad junkpost ja erinevad arved. Arveid maksavad nad endiselt tšekiga (neile oli suht suur üllatus, et mujal maailmas sellist asja väga ei ole). Nii et saad arve, kirjutad vajalikus summas tšeki välja, paned selle kaasas olnud ümbrikusse, mark peale ja posti tagasi. Neile hästi loogiline, mulle väga kummaline. Teadsin loomulikult ka varem, et nad nii teevad, kuid miskipärast uskusin, et praegusel ajal kasutavad nad juba internetti. Rääkisin kuidas meil asjad käivad, millele kohalikud vastasid suhteliselt suure umbusuga ning paljude lugudega, kuidas internetist makstes võidakse sind väga lihtsalt paljaks varastada. Huvitav süsteem on ka poodides ja tanklates, kus saab kassas kaardilt (vahet pole kas deebet voi krediit) raha välja võtta. Austades erinevaid kultuure, tundub mulle nende süsteem ikkagi suhteliselt primitiivne ja jabur. Kuid arvestades liikuva posti mahtu on ju igati loogiline, et US Postal oli Lance Amstrongi klubi pikaajaline peasponsor.

Et pühade järgne päev raisku ei läheks, siis lasksime veel erinevatest relvadest täpsust. Usakad on ju teada-tuntud relvafiilid. Pärast seda panime pillid kokku ja kodupoole punuma.

Kui aus olla, siis ootasin tänupuhadelt natukene rohkem tavasid ja sügavust, kuid kogu see üritus andis väga hasti edasi ameeriklaste natuuri, mis on meie omaga võrreldes suts positiivsem kuid lamedam.

ps.kilpkonna söömine oli puhas autori fantaasia ning pildil olnud loom sibab siiani rõõmsalt ringi :)