Sex, Drugs & Rock’n Roll

Seks esines küll fantaasia tasemel, kuid Jorma kaasaantud süstal töötas korralikult ning Finnairi pakutav Soome rokikogumik ei kõlba kuhugi.

Minu marsuut MuiNe-Saigon-Bangkok-Helsinki-Tallinn sai alguse kolmapäevasel pärastlõunal, sellal kui tuul sahistas korralikult ning päike polnud sugugi kade omi volüüme näitama. Mui Ne mis oli olnud minu koduks juba rohkem kui viimased kolm kuud näitas ennast viimasel päeval kõige paremast küljest. Viimase hetkeni olin mereääres ning nautisin tormist päikest täis merd, mis on nii lummav, et äraminek kujunes eriti raskeks. Liikuma hakates tuli väike pisar ikka maha panna.

Hotelli tellitud buss oli tõeline loom, vähemalt oma suuruse osas. Ega ma väga täpselt sotti ei saanud kui nad tellisid, kuid mäletan, et kuna suure ja väikese vahe oli ainult 5$, siis valisin otseloomulikult suurema. Milleks oli siis kõrgendatud kerega 15-kohaline Ford Transit. Suht aus oli seal üksi sõita, süda natuke kraapis ressursi raiskamise pärast, kuid oleme ausad, eks ole üksjagu tihketes bussides juba sõidetud ka.

Bussijuhiks oli valitud suht tasakaalukas vanem meesterahvas, kes tegi oma tööd korralikult ja 4h15min pärast olin juba lennujaamas. Mis tähendas paari tunnist passimist-ootamist enne tšekkinni. Bussis oli jalg suht enam vähem, kuid lennujaama jõudes oli olemine kuidagi hõre.

Varsti hakkasid asjad liikuma ning mind poputades ja ratastooli rallides sõidutati mind Tai Kuningliku Õhu bisnessklassi kohaselt Rose Lounge. Koht oli väga mõnus koos pehmete tugitoolide, avara olemise ja heade söökide-jookidega. Minu tähelepanu koondus muidugi inimestele, kes seda luksust endale lubada said. Kokkuvõttvalt võib öelda, et enamvähem kõik stereotüübid olid esindatud alates pintsaklipslastest kuni bäkkbäkerseniteni, kes sõbra kaudu kuidagi soodsa äriklassi smuugeldanud. Ja muidugi vigased nagu mina. Lennuki äriklassi osa oli suht sarnane tavalise teemaga, kuid istmeid pea poole vähem ja need vähesed ka oluliselt laiemad. Ei saanud istutagi kui juba pakuti šampust ja muid jooke. Teenindav personal oli suht hästi pugemiseks treenitud, seega seal üllatusi polnud. Söögid serveeriti kiirelt ning olid suht-koht korralikud, kuid samuti mitte, midagi väga erilist.

Maandudes oli juba tool vastas, kes sõidutas mind järgmise lennu poole, milleks oli Bangkok-Helsinki ja Finnairi äriklass. Lounge kus pidime ootama oli Rouse’ga võrreldes nõrk, kuid sisaldas samuti sööke-jooke ja pehmeid nahkdiivaneid. Seal viisin läbi ka enda süstimise, mis kohalikud töötajad hetkeks vibusse ajas, kuid aja möödudes ja seletuste lisandudes läks elu edasi.

Finnairi äriklass oli aus. Just selline peakski üks tavaline pikamaalend välja nägema. Hea ja sõbralik teenindus (mitte üliperssepugevgeilikoikuinunnu), sellised istmed, kus saad ennast tegelikult kah sirgeks ajada, suur ekraan ja veel paremad kõrvaklapid. Toit oli samuti vinks-vonks ja millestki puudust ei tundnud, iga hetk võisid midagi juurde küsida kui tahtmine tuli. Enne söögikorda toodi korralikult menüü, kust suurt valida ei saanud, kuid vähemalt said enne teada, mis jutud tulevad. Arenguruumi on neil kindlasti multimeedia osas, mis vähemalt kaks korda kokku jooksis ning mille sisu väga tihe ei olnud, vähemalt võrreldes KLM’i turistiklassiga. Näiteks muusika osas oli peamiselt soome omad peerud, no palju õnne…

Ratastooliga reisides on huvitav see, et kui muidu ikka kõik naeratavad ja lasevad niisama läbi, siis tollis on olukord totaalselt erinev. Mind pole vist kunagi nii korralikult läbiotsitud kui nüüd. Särgi alt ja pealt, püksisäärest jne….hea et veel kipsist otsima ei hakatud. Ja nii igalpool.

Pikal lennul juhtusin kõrvuti istuma ühe väga laheda vanaga, kes oli just oma tütrel külas käinud aussis ja oli tagasi koduteel Frankfurti. Oma elu jooksul oli ta palju reisinud, elanud pikalt LA’s ja nüüd tagasi kodumaal. Annaksin vähemalt oma kipsi selle eest kui viie-kuue-kümbiselt ise nii norm tüüp oleks. Respect!

Nüüd on veel jäänud Helsinki-Tallinn, kus lifti ei ole ja tuleb kuidagi oma jõududega lennukisse ja sealt välja saada. Lühikesed püksid, miinus kraadid ja paljad jalad tulevad kasuks.

Varsti: Welcome to Estonia!

Saatus

Oli minu ellu kirjutanud veel ühe peatüki, kindlasti mitte meeldiva.

Mõnus kolmapäeva õhtu sai kiire lõpu kui joobes motomees mulle täiskiirusel sisse kimas. Kui tagasi mõelda, siis ega ma sellest palju ei mäleta, ainult valgust ja tohutut pauku, mis keha läbis. Pärast seda meenuvad ainult üksikud pildid kuni haiglani. Seal hakkas film uuesti tööle.

Kõige suurema paugu said pea ja jalg. Peale tehti CT uuring, mis tuvastas küll suht väikese aju, kuid jättis tuvastamata ajuverejooksu ja eluohtlikud ajuverevalumid. Küll aga leidis X-ray üles puruks põlve, mis järgmisel päeval pea kubemeni kipsi pandi. Lisaks verine alaselg ja kõrv, paugu saanud õlaliiges, erinevad haavad igalpool. Neljapäeva öö ei olnud just mugavate killast.

 

Otsa sõitnud motomehel nii hästi ei läinud, tema enam ei liigutanud.

Hetkel rallin karkudega ringi ja sebin kindlustusega, et kuidagi kiiremini koju saada ja vajalikud uued uuringud teha. Tänase õhtu seisuga on kolmapäev kõige esimene võimalus kojulennuks.

Motomehe ja maailma vastu ma vihane ei ole, pigem on see mõjunud järjekordse äratuskellana elu hapruse osas.

PS. erakordselt suured tänud Jormale, Renele, Margusele ja Timole, kes mind igati toetasid ja pildil hoidsid. Ilma teieta poleks ma hakkama saanud!!

Eurotrip

Sai oma vormi ja mõtte juba sügisel kui Jorma avaldas oma intiimsemaid saladusi oma tulevikuplaanide kohta. Kuna mõte tundus erutav ja soov ennast arendada selles valdkonnas oli olemas, siis sai kiirelt ennast partjööriks kaubeldud. Täpsemalt siis IKA (rahvusvaheline lohesurfiliit) korraldatud võistlusametniku koolitus. Minule kui väga rahulikule, alati kaalutlevale ja võrdsematest võrdsemale oli see kui rusikas puukasse.

Alustasime teisipäeval vastu kolmapäeva ööbussiga MuiNest Saigoni. Reis oli suhteliselt rahulik kuid tihe, sest vabu kohti polnud ja Jorma pikad jalad võtsid kogu bussi ruumi ära. Kuna isiklikus elus toimusid samal ajal rasked ja valulised sündmused, siis kujunes bussisõit minu jaoks parajaks katsumuseks. Üks öö jäi vahele.

Hommikul olime nagu krapsti Saigonis ning kuna lennuni oli oi-oi kui palju aega, siis võtsime kõige väiksema hosteli toa, kus pesta ja kammida ennast. Sisenedes tuppa leidsime suureks rõõmuks keset tuba suure hunniku sitta ja loigu kust selle kõrval. Kuid kuna see pidi aasias tähendama palju õnne ja raha, siis korjasime selle salvadega kokku ning panime külmkappi hoiule. Kuna külmari uks oli kinni, siis hais meieni ei jõudnud. Tegemist oli tõelise eko toaga, mida ilmestas ka 1m2 suurune wc-vannituba-dušširuum, mis samas oma töö korralikult ära tegi. Soengud sirgeks ja süüa otsima. Esimene peatus oli meie jaoks juba tuttav koht - prantsuse pagariäri, kus keskmisest nati kallima hinna eest pakutakse suussulavaidjakeeltallaviivaid saiakesi. Pärast seda läksime turule mulle sooje riideid eurotripi jaoks otsima. Mis kujunes aga suhteliselt tühjaks käiguks, kuna hawaii-ja-jahimeeste riiete osas olin pirts ning muud jutud selga ei mahtunud. Jah tõesti, need aasias juurde võetud 14kg annavad ennast valusalt tunda. Kiire biutisliip sitt-külmkapis-hostelis, täksi draiver tänavalt ja pajeehali lennujaama.

Esimene lend oli Air Asiaga, kes sõidutas meid Saigonist Kuala Lumpurisse. Kuna seal on kaks lennujaama, siis pidime kasutama bussi 20min teenust, mis maksis 5 kohalikku, ehk siis umbes 20 eeku kahele. Suur lennujaam on ikka tõesti suur ja ilus. Ma pole muidugi kõikides maailma lennujaamdes käinud, kuid see tundus küll üks parimatest olema. Selleks ajaks oli kõht saiadest ja air asia pakutud vegetaarianist hele, siis otsustasime lennujaamas väiksed söögid teha. Minu muusaks sai vegetaarian lasanje, mis oma väiksusele vaatamata maitses hästi. Pärast seda läksime lendu ootama, mida ootasime viimase minutini, kuni järsku avastasime, et oleme vales kohas. Lend oli samuti Amsterdami, samal ajal, kuid vedaja oli teine. Ja siis andsime niimoodi päkkadele valu, et jõuda viimastena oma lennule, kus meie lõõtsutuste saatel raadio teel kommiti, et: two missing estonians are founded, repeat the suckers are down… Turvad oli suht lahedad kujud, teadsid isegi baltimaade pealinnasid ja puha.

Lennumasina brändiks euroopasse oli valitud KLM , kellest mina oli kuulnud ainult hirmu- ja õuduslugusid. Õnneks kujunes olukord hoopis vastupidiseks. Istmevahed tundusid piisavalt laiad, multimeedia hea (soovitan kõigile vaadata filmi Amsterdam), söök samuti okas, seega lend möödus lennates ning enne kui aru sain olime juba Amsterdamis. Kiire lennumasina vahetus ja welcome Brüssel. Kust mina kimasin rongiga Genti ja Jorma Brüsselisse, kus tal oli plaanis eesti majas õhtul saun teha, meestel seljad puhtaks pesta ning seebiga ettevaatlik olla.

Gent võttis mind vastu karge kevadise ilma ja väga ilusa ja puhta eluoluga. Ööbimine ja seminar toimus suuures spordikompleksi ühikas, kus pidevalt sagis igasugu spordimehi ja naisi (oli palju rohelist ja jänesed sebisid rahulikult ringi). Vaatasid kasvõi aknast välja ning kohe oli keegi jooksmas või muud sporti tegemas. Väga spordilembeline koht oli. Mul pani silma särama, bäkk to tšaildhuud. Näiteks oli seal alates aasta algusest toimumas selline üritus, kus üks mees suures armastuses maailma ja jooksmise vastu otsustas selle aasta IGAL päeval joosta maratoni, ümber sõudekanali. Temaga oli liitunud igapäev palju inimesi, kes ringi või rohkem temaga koos tegid. Ja see ei olnud mingi lonkimine, keskmine igapäevane aeg pidi jääma alla 4 tunni…

Seminar ise oli väga esinduslik, kus kohal olid üle maailma purjelaua ja loheliitude juhid, IKA juhtfiguurid, PKRA korraldajad, rahvuvahelised ISAF kohtunikud ning kirss boršil oli bulgaariast pärit, Tallinnas käinud Kamen, kes on ISAF’i purjelaua ja lohesektsiooni ülemus. Õppimine oli väga intensiivne ja paljuks muuks aega ei jäänudki. Ainult õhtuti kaheksa-üheksa paiku, tehti linnas väike tiir ja pakuti õhtusööki. Gent ise on ikka väga ilus, vaikne ja armas linn. Mina ise, kes linnadest ja vanadest majadest väga midagi ei pea, olin ikka täiesti vaimustuses kui ilus, puhas ja vaikne seal oli. Kes seal käinud ei ole, siis nendele kindlasti soovitan minna.

Pühapäevaks oli pea pulki täis, mis oli parim aeg eksami tegemiseks. Ja kerge see ei olnud… Ametlikke tulemusi pole veel avaldatud, kes sai läbi, kes mitte, kuid lootust on.

Õhukestes riietes nagu ma olin kujunes äraminek tõeliseks katsumuseks. Sest viie soojakraadiga, tugeva tuule ja vihmaga pole mõnus võidelda koos t-särgi ja õhukese dressikaga. Lennujaama jõudes olin nii läbikülmunud, et lubasin Jormale käsi südamel tagasijõudes vähemalt päeva ainult päikest võtta ja ennast ühelt küljelt teisele keerata.  Külm, korralik vaimne pingutus ning raske aeg isiklikus elus olid oma töö teinud, mistõttu Brüsseli lennujaama jõudes oli juhe kinni jooksnud. Täiesti kinni.

Sealt edasi on ainult mälupildid möödunust (ei ole põhjust muretseda joomaks ei läinud, kuid soov oli küll ennast siit maailmast ära toimetada).

BRU-AMS lennu hilinemine - telekas nähtud lõik AV sõidust - Jorma kõne et nüüd on minek – maha jäämine AMS-KUL lennust – pikad järjekorrad uute piletite sebimiseks – sügavad ja sisutihedad vestlused maailmast/suhetest/elu mõttest Jormaga – magamine pea arvutilaual suust ila jooksmas – eriti mittemugav magamisasend S-kujulises diivanis – 10 eurine talongi hommikusöök lennujaamas – peldikus plähvide ja shortside vahetus – uus lend – hirmu ja klaustrofoobia tunne istudes keskmises reas keskel - enne lennu algust magama jäämine pea kõrvaloleva penskari õlal – palju filme ja muusikat – jälle lennujaama vahetus – magamine veel ebamugavamas asendis – jälle lend – bussipiletid Mui Nesse – naiste rühmvõimlemine keset Saigoni parki – magamisbussi mõnud – hambahari ja minu voodi Mui Nes.

 

Hommikul õue minnes oli jälle soe, päike paistis ja elu tundus jälle elamist väärt :)

Kui palju võtab elu ruumi?

Täpselt nii palju, et ära mahtuda väiksesse kandekotti, mida on mõnus reisidel kasutada.

Ning kui juhtub, et seljatagant tuleb hooga üks rahahädas varas rolleril, kes Sinult koti jõuga ära rebib ning Sul pole võimalustki temaga seisule minna, siis tea, et hetkega võib kõik muutuda.

Paari sekundi jooksul oled sa ilma turvalisest maailmast, meeldivatest mälestustest, passist, telefonidest sh,kõik numbrid, rahast mille oled kogunud oma varustust müües ja korralikult töötades/kõrvale pannes, kõikidest deebet- ja krediitkaardidest ning loomulikult rahakottidest.

Ja siis oledki sa neljapäeva öösel keset suurt linna võõras kultuuris, teades et ilma ühegi isikut-tõendava-dokumendita ja rahata ei ole sul võimalustki järgmise päeva pärastlõunal riigist lahkuda.

Kui esialgne šokk on möödas, siis hakkab leidma võimalusi. Alustades kohalikust politseist, kellel on sinust ja sinu olukorrast täiesti savi, euroliidu võimalikest saatkondadest, kes Sind võiksid aidata ning lõpuks ka kohalikust immigratsiooniametist. Asja teeb raskemaks veel see, et otse loomulikult on kõigil õigus lõunale 11-14, on reede ja lisana juurde Hiina uusaasta, mis kõigi mõtted mujal hoiab.

Läbinud kõikivõimalikud psühholoogilised etapid, alates meeleheitest ja enesesüüdistamisest, varga ja ametnike kägistamissoovist ning lõpetades lootuse tekkimise ja selle purunemisega. Siis juhtub ime ning asjad jooksevad minuti pealt kokku, et oma endise äralennuplaaniga edasi minna.

Sellesse protsessi jääb maha rohkelt närvirakke, mis kunagi enam ei taastu ning usk ilusasse maailma, kus inimsed üksteisele meelega haiget ei tee.

Elu läheb edasi, kuid maailm on muutunud ning varasemad plaanid tuleb uuesti ülevaadata.

Tegelikult jääd sa ilma ainult oma identideedist ning kindlustundest, kuid Sulle jäävad alles kõik lähedased, ilusad hetked ja nauditud momendid. Need teevadki idenditeedist Elu ning Sinust osa sellest nauditavast teekonnast.

Naudi hetke, sest kunagi ei tea, millal seda enam ei ole.

Ning meie telefoninumbrid on endiselt samad, kuid kõikide sõprade numbrid läinud. Oleks suureks abiks kui saaksite oma telefoninumbrid meile saata. Tänud juba ette!

/S&L

Seiklused Viet Namis

Järgmine kirjatükk on kirjutatud Liina poolt, kuna Siim kui kohalik ei näe enam tema ümber toimuvat virr-varri ning on kõige selle sisse sulandunud nagu muna pannkooki. Seega proovin anda läbi enda silmade väikese ülevaate siin toimuvast.

Kuna minu ja mu väikese reisikaaslase Hanna reis Vietnami oli piisavalt pikk, siis kohale jõudes ei suutnud me lennukist välja astudes oma rõõmu tagasi hoida ning olime kindlad, et meie lennujaamade seiklused on järgmiseks 2 nädalaks läbi. Nii libedalt see tegelikult ei läinud. Nimelt ootasid meid klaasistatud seina taga 5 tuima mehenägu, kelle tööülesannetesse oli ilmselgelt vägivaldselt kirjutatud viisade väljastamine kahvanägudele. Olime sellest varasemalt teadlikud, kuid kõiki meie ootusi ületas fakt, et ootasime oma viisasid peaaegu 1,5 tundi. Ei lugenud ka tõsiasi, et lõpuks ometi sain oma elus olla lapsega reisija ning meile oleks pidanud kehtima kõiksugu eelisjärjekorrad. Aga vaadati hoopis tuima näoga mööda ja jagati viisasid inglise pensionäridele. Kui lõpuks oma viisad kätte saime ja riiki ametlikult sisenesime, siis oli pagasilint ilmselgelt väsinud meie kottide ketramisest, seega oli tubli lennujaamatöötaja meie kotid toimetanud ilusasti ruumi nimega Lost & Found. Tubli lennujaamatöötaja aina naeratas ning andis märku, et jah, võite sellest paari ruutkilomeetrisest ruumist nüüd ise oma kotte otsima hakata. Oma probleem, et viisa saamine nii kaua aega võttis, nüüd kulutage aga veel oma aega ja otsige need kotid ka üles. No mis meil muud üle jäi, naeratasime vastu ja hakkasime oma kotte otsima. Õnneks tuvastas terane lapsesilm kiiresti meie pagasi ning olimegi juba lõõskava päikese käes keset Ho Chi Minhi kirevust.

Sõit Mui Ne´sse läks Vietnami mõistes viperustega ning igati edukalt, nõrgema südamega eestlane oleks aga kindlasti pildi taskusse pannud. Koos Jormaga oli meil lennujaamas vastas ka üks tubli taksojuht, kes toimetas meid oma minibussi ning 4h sõit võis alata. Pilt, mis avanes bussiaknast, oli minu jaoks täiesti lummav ning olin koheselt Vietnami armunud. Ma ei oskagi öelda, mis täpselt selle tunde tekitas, aga tunne oli/on tugev. Tõenäoliselt on peapõhjuseks see, et siin on kõik back to basics & relax. Elurõõmsad tumedapäised lapsed jooksevad mööda teeäärt, eemal arvutitest ja telekast, nautides puupulkadega mängimist ning teineteise seltskonda. Kolmnurksete kübaratega naised töötavad riisipõldudel või siis istuvad meie kodutrepil koos oma suure perekonnaga ning teevad pärlikeesid. Mehed suunavad vitsakesega lehmasid õigele põllulapile või siis toimetavad merel on imearmsate kalapaatidega, et nii perel kui ka turistidel oleks, mida õhtul nosida. Igaühel on oma koht siin päikese all ning vähemalt väliselt tundub, et nad naudivad seda. Ning mina naudin nende toimetuste jälgimist.

Mui Ne´sse sõidul sai selgeks ka see, et siin puudub liikluskultuur nagu valdavalt igalpool Aasias. Pole vahet kas Sa möödud eelsõitvast rollerist (95% liiklusvahenditest) või autost paremalt, vasakult või otse üle, peaasi, et tuutumasin töötab ning annad teada, et oht on lähenemas. Et liikluses edukas olla pead oma sihis alati kindel olema ning kui otsustad keset tipptundi üle tee minna, siis lihtsalt mine ja suure tõenäosusega saad sellega ilma ühegi kriimustuseta hakkama. See süsteem lihtsalt toimib neil, kuigi ma pole veel aru saanud kuidas.

Lisaks sellele hakkab silma, et siin on kohalike elu üks pidev muutuv protsess, mitte üks ette tambitud sündmuste jada. Kui täna kaotan töökoha ühes kohas, siis homme alustan kas järgmises kohas või teen üldse enda “äri”; kui linnavalitsus palub mu restorani kinni panna (põhjused ebaselged), siis teen seda, kuid avan uue restorani nädala möödudes samas kohas, aga üle tee. Ühesõnaga kõik takistused on lihtsalt ületatavad ning ükski tagasilöök ei anna põhjust püssi nurka visata… elu läheb edasi, lihtsalt natukene uue nurga alt. Imetlusväärne!

Minu jäägitu kiindumus kuulub siin Vietnami köögile ning muidugi selle köögi hinnaklassile :) Kõik on värske ja maitsev ning mis on samuti oluline – toit valmib kiiresti! Järgmise nädala ühel õhtul tuleb meile kokakooli õpetaja Thuy külla, et ka meiesugused  jahukastme-lihakäntsaka-karturipudru valmistajad omandaksid oskused Vietnami roogade valmistamiseks. Ei suuda ära oodata :)) Seni on vaieldamatuteks lemmikuteks kujunenud lemongrass ja draakonipuu vili – namiiiiii :)

Ning nüüd muidugi ka Mui Ne rannast :) Võib vist öelda, et iga lohesurfari unistuste rand ning seda tõestab ka asjaolu, et rannast taevasse vaadates on taevalaotusel näha rohkem lohesid kui taevasina :) Uskumatu on see, et viimase nädala jooksul on iga päev puhunud mõnus tuul, mis jahutab suvitajaid lõõskava päikese käes ning ühtlasti toob lohesurfarite naeratuse näole ja viib nad merele ;) Eile katsetasime Siimuga ka uut lohesurfi stiili – naisekandmise lohesurf :) Konks peitub siin selles, et surfar haarab oma rannal peesitava naise mäslevatesse merelainetesse kaasa ning naine on sunnitud nagu inimnapp oma loherüütli seljas järgmised pinevad hetked veetma. Pean tunnistama, et see oli uskumatult lahe sõit ning lõkerdasin Siimu seljas nagu väike tirts. Õnneks on ikka tõesti vähe vaja :)

Nüüd aga randa Kite Tour Asia võistlust jälgima ning banaani smoothiet trimpama  :)) Kui vähegi aega jääb, siis proovin sellele kirjatükile ka järje tekitada ;)

Riho special

Maailmarändur, filosoof, ärimees ja sõber Riho avaldas soovi näha Mui Ne’d minu silme läbi. Ja vaat mis sellest siis välja tuli.

Kõigepealt meie elamine.

 

Tagasihoidlik ta on, kuid elamiseks rohkem kui mõnus. Ja võrkkiik töötab hästi :)

Kogu söögitegemine toimuv väga hästi sisutatud köögis.

 

Hommikune nõudepesu maja taga

 

Järgmisena meie apartmendi köök elutuba koos kitarri ja Eesti lipuga

 

Tagapool paistab minu magamistuba koos karupoeg Victoriga

Mööda seda teed tiksume iga hommik randa ning sellele teele jääb..

Tädi, kus teeme enamuse oma impulss- ja täiendostudest, mistõttu Tädi halastab meile mõnikord ning annab mõne banaani või koogitüki tasuta kauba peale :)

Samuti jääb teepeale kindlasti maailma üks koledamaid hotelle, kus on proovitud lisada KÕIK parimad arhitektuurisaavutused.. Nagu näiteks palju sambaid, mis näitavad kvaliteeti ja suursugusust, kõikvõimalikud kujud alates lõvidest ja idamaa kolmest targast, öösiti vilkuvad kasiinotüüpi tuled, marmor trepp (lilled trepi sees), purskaevud (mis veel ei tööta) ja kahjuks ei ole pildil täispuhutavat koletist, kes pidi lapsi sinna meelitama…

 

Special promotion elamine, mis enne jõule hakkas hindasid ülekleepima, alustades 15-st..

Rahva suureks rõõmus Popular Restuarant Lam Tong, mis pakub odavat head sööki

Parimat interneti ühendust pakkuv (lisaks kõik muud teenused alates pesupesemisest..) uusimate hüperraalidega varustatud Victor Cafe

Ning lõpuks kodune C2SKY surfiklubi koos kokakooliga

Rand pärast tormi koos Jorma ja James’iga

Lõppu mõned pildid ka peasüüdlastest

Ning mehest kes kannab surfitosse tänaval… :)

Päevakava

Elu päikese all on võtnud hoopis korrapärasema kuju, seetõttu pean vajalikuks informeerima ka teid, kuidas minu päevakava välja näeb.

6:00 teen silmad tavaliselt esimest korda lahti. Siit edasi on kolm võimalust: a) lähen jooksma b) tõusen üles ja lähen võrkkiike lebotama ja päikesetõusu vaatama või c) magan edasi seitsmeni. Jooksma minnes panen kõigepealt paljajalu üle asfaldi ning siis mereäärde, kus sörgin ühe kaugel asetseva betoonist trepini ja tagasi. Sellel teekonnal kohtan alati tõusvat päikest, kes mulle rõõmsalt naeratab, kohalikke kalureid, kes võrke puhastavad ning inimloomade poolt maha situtud kange, mille meri tõustes kaasa võtab. Pärast jooksu on väike võimlemine ning kätekõverdused/kõhulihaste harjutus.

7:00 – 8:00 teeb Jorma tavaliselt süüa ja mina lebotan võrkkiiges, hiljem tema lebotab ja mina nühin potte-panne maja taga kraani all. Menüü on meil rikkalik ning koosneb puuviljadest, võileivadest, ubadest, jogurtist jne.. ühesõnaga kõik head asjad, et päev vastupidada.

8:00 - 9:00 kas väike interneti ampsuke või tšill trepil. Netti käime näppamas kõrval asuvas living&givingus, kus kõrvale pakutakse eriti head smootit ja jeffi tehtud kooki.

9:00 – 17:00 another day in office… kus laksab hardcore-ekvaatori-päike, puhub mõnus tuul ja sõidab sadu surfareid. Nagu keegi targem mees oli öelnud instruktori ameti kohta: sometimes little stress, but never depression :)

17:00 – 21:00 paneme asjad rannas kokku, teel koju võtame tädi juurest vajadusel midagi lisaks ning kiirelt koju. Jorma hakkab süüa tegema, mina lebotan võrkkiiges ning peale sööki pikutab Jorma võrkkiiges ning annan maja taga nõudele tuld. Pärast seda suhtleme muu maailmaga neti abil, pluss ka mõned vajalikud filosoofilised arutelud teemal, kuidas elu elada ning mismoodi järgnev suvi-sügis-talv sisustada.

21:00 – ….  hakkan vaikselt tiksuma, silm vajub järjest tihedamini kinni ning mõte voodist tundub järjest ahvatlevamana. Jorma tinistab kitarri ning kui mul veel silm kinni ei ole vajunud, siis proovin ka asjalikku nägu teha kitarrikeeli näppides. Lõpuks vajun täitsa ära ja kasutan viimast jõudu ära voodisse liikumiseks, et vajuda sügavasse unne kuni päikesetõusuni.

Selline on päev päikese all :)