Alates eelmise aasta sügisest ei ole mina enam normaalne pärisinimene. Jormast rääkimata, kes praktiseerib seda juba teist aastat. Ega see hästi ei mõju kui tema või minu endasugustega koos aega veeta. Olla päevad rannas, magada lohevarjus päikese käes, vahetada asukohti vastavalt tuulesuunale, vaadata stoilse rahuga kuidas autost on saanud liivakast, sõita Tallinast-Pärnusse keskmise kiirusega 90km/h tunnis ja imestada kuhu kõik küll kimavad kui samas saab nautida helesinist taevast ja corolla kütuseis on viidud miinimumini. Rääkimata siis kammimata juustest, kortsus särgist ja plähvidest, millest on kujunenud sinu igapäevaelu.
Eile õnnestus mul osa saada ühest väga toredast sünnipäevapeost. Peost kuhu mind ennast ei olnud küll kutsutud, kuid kuhu mind minu väga hea sõber mind sõbraks kaasa võttis. Plaan nägi ette smart-casual riietust, pidu golfiklubis ja pärast seda vastavalt soovidele edasiminekut. Kohale jõudes märkasin kenasid muruväljakuid ja veel kenamaid sviitrites ja kampsunites mängijad. Kuid oleme ausad, tormise mereäärde jõudes võivad liibuvates kalipsodes mehed suhteliselt pentslikult mõjuda.
Kuid siis oli kohtumine külalistega ehk “velkom bäkk to tee riil võõrld..” Sirged särgid, kammitud soengud, kõrged kontsad, pingutatud naeratus, selgelt mitte väga smart causal riietus golfimängu jaoks, small talk jne. Õnneks olin selleks aegsasti valmistunud ning sisendasin endale, et kui nad lõpuks saavad oma maskid nurka panna ja krambileevenduseks mõned joogid teha, võivad päris lahedad sägad kapist välja tulla. Ja nii see läks, küll mitte kõigi puhul, kellest mõned kuni lõpuni oma rollist kõikide küüntega kinni hoidsid, kuid nii sünnipäevalaps kui ka paljud teised külalised oli kokkuvõttes väga lahedad tüübid ja tütarlapsed kellega võiks ka tulevikus miskit põnevat ette võtta.
Pidu võttis oma tuurid ülesse ning kindlasti oli selles oma osa Heivi S’i heas muusikas, mis pärast eestimaist algust lõpuks hoo sisse sai, metsikult kena eha ja koitu, punakas-oranži kuud, titanicu tegemist ja ka seda, et bussijuht oli nõus paar tundi kauem ootama, enne kui pidutsejad linna ära sõidutati. Vastutasuks selle eest keerasime bussi sisenemisel tordi tagurpidi toolile, nii et kreemjas kohupiim embas karvast toolikatet ja vahukorre rõõmuks jäi ühtida mistra-nimelise põrandakattega. Bussijuht väga rõõmus ei olnud :)
Kuid Tallinnasse jõudes olime oluliselt suurema probleemi ees, nimelt olid kõik arvestavad klubid kinni ning ainsaks võimaluseks oli poolduda Veenusesse. Olles käinud paljudes erinevates klubides, siis seda kesklinna nooblit lookali võib julgelt nimetada kõige hullemaks urkaks, kuhu jalg sattnud on. Esiteks oli muusikavalik alates mustast q’st kuni neiu mustas kleidini, vahelduseks europoppi ja muid vanu h(s)itte lugusid. Teiseks oli seal nii must ja räpane, et ma üldse ei imesta kui pelgalt trepikäsipuu puudutamisest võib sealt herpese saada. Või midagi hullemalt… Ja mis seltskond seal oli???? Mõnus segu bravo poksiklubi poistest, vene libudest ja selgelt liialt palju alkot tarvitanud meestest. Isegi alex lepajõe nillis mingit noort vagiinat.
Tänu meeldivale seltskonnale oli õhk tiine võimalusest vales kohas olemise, mõtlemise või mingi muu misiganespõhjuse eest molli saada ja see, et ära tulles kõik asjad alles olid, oli kindlasti pigem erand kui reegel.
Päiksepaisteline hommik sai kena jätku mereäärse jalutuskäiguga inimtühjas ja peegelsileda veega pirita rannas.
Aitäh, et Sa mind kaasa kutsusid :)
