Päevase une 4 staadiumi

I Uinutajad

Konkurentsitult parim variant on sport, veel parem spordi vaatamine. Varahommikune suusatamine/rattasõit või jooks garanteerib lõunaks mõnusa sleepi oleku. Kuid tõsist kokunrentsi selle pakub telekast spordi vaatamine. Üldiselt on tulemused järgmised: suusatamine (Lemps kommenteerib) 45min algusest, siis kui eestlased on juba startinud, laskesuusatamine (Ader kommenteerib) 55min üldiselt peale kolmandat ringi ja vormel 1 tavaliselt peale esimest rehvivahetust. Ja kui päris aus olla ega väga hästi mäletagi millal lõppu sai nähtud. Suured tänud teleoperaatorile salvestamise pakkumise eest :)

II Uni

On sügav nagu agoonia ja värviline nagu vikerkaar. Minek on kiire ja otsustav. Hea une tunneb ära sellest, et padi on hiljem ilast niiske ja sonimise norm on täis. Korralik doos puhast REM’i  otse verre. Tundub nagu teised unefaasid jääksid üldse mängust välja.

III Ärkamine

Viimased pool tundi olen kõigest teadlik mis minu ümber toimub, kuulen ja tunnetan. Kuid keha oleks just kui halvatud, ei suuda tõsta kätt ega liigutada jalga, rääkimata ülestõusmisest. Mida aeg edasi seda rohkem hakkan reaalsusesse tagasi tulema. Pärast suurt pingutust avan silmad, kuid muude kehaosade liigutamiseks kulub veel tükk aega. Tihti üritan aru saada kus ma olen, kes ma olen ning miks ma olen.

 

Pärast rahulikku ärkamist on kaks võimalikku meeleseisundit: pahur ja näljane. Võivad ekisteerida koos või eraldi. Eriti pahur olen ma siis kui päike on mulle otse peale paistnud ning lisaks niiskele padjale on märg ka ihu. Hästi ebamugav. Pahurlust söödavad suuremaks veel valjult mängiv telekas, omavahel nääklevad inimesed ja kellegi soov sisutihedat arutelu arendada. Elu on näidanud, et selle kõige paremaks rohuks on minna peale ärkamist kas rõdule või aeda, kus koos loodusega vaikselt edasi ärgata (või maha jahtuda

Näljaga on teine lugu, ei saa arugi kas keha arvab, et nüüd või mitte kunagi enam või on mingi muu põhjus, kuid üles ärgates on hetkeks hirmus näljatunne. Tavaliselt läheb nii, et pool külmikut on hetkega kõhus ja mõned hetked hiljem tunnen ennast juba kole halvasti sest magu on punnis ja pahuruse meeter saab sellest hoogu juurde. Hea lahendus (kuid kahjuks harv lahendus) on see kui juua kiirelt klaas vett, mis keha ära petab ning pärast kui pilt selgem siis süüa seda mida hing ihkab.

IV Elu  pärast lõunast uinakut

On nagu unenägu kus keha on virge ja energiat täis, mõte raalib nagu neljatuumaline  i7 ning elu tundub nagu lill.

Armastan neid nädalavahetusi kus väikesed päevased uinakud täidavad mu päeva :)

Rehab

Hommik sai alguse juba õhtul kui Püünsi veed ja tuuled näitasid ennast heast küljest. Alguses suuremale ja siis väiksemale lohele. Sirutus, kõhutäis, uudised ja voodi.

Äravus oli hinges ja nii oligi uni enne äratust läinud. Kell näitas veerand kuute ja vastu akent toksisid suured vihmapiisad ning kaugemal oli kuulda puude õõtsumist. Kiire tšekk veebis näitas tallinna madalas tuulekiiruseks 18-23 m/s, millest piisas, et kiirelt hambad pesta ja liikuma hakata. Väljas valitses pilkane pimedus ja taevast allatulev vesi ei ahvatlenud üldse. Autost tegin kiire kõne teisele unetule Renaldile, kelle peale võib alati loota kui hommikusurf on plaanis.

Natuke peale kuute oli Väänas platsis ning kuna Renaldit veel polnud panin jooksuga randa. Vaatepilt oli ühtlasi lummav ja teisalt hirmu tekitav, sellist kohinat ja merd polnud liiga ammu näinud. Hea uudis oli ka muidugi see, et kaldal väga tuult ei olnud, kuna kurss oli veel SW ning tuul türisalu taga kinni. Kuid see on pigem nõrkade probleem.

Nädala jagu ootamist, närveerimist, fantaseerimist oli lõpuks realiseerumas. Katia oli meiega.

Kiirelt lohed üles ja sõitu, nii oli meie plaan. Tegelikkuses pidime ikka tükk aega vaeva nägema, et lohed üles ja sõitma saada. Renald polnud oma lohet kaua enam hea sõnaga kostitanud ning see avaldas olulist mõju tema õhus püsimisel. Üksi ka minna ei tahtnud, sest hämar varahommik ja mühisev meri ei tundunud kuidagi liiga turvalise valikuna.

Lõpuks otsustasin ikka minna. Seda rõõmu oli umbes 200m kui pärast pikka võitlust aukliku tuulega olin jõudnud esimese korraliku laineni, mis isukalt mu laua neelas. Kombinatsioonis suured murdlained, auklik tuul ja allakukkuv lohe jäin lauakaotajaks mina. Kuidagi slaidisin kaldale mille meri oli ära söönud ja ainukeseks kohaks kuhu lohe lasta oli heinapuhmad. Tehtud. Ronisin kiirelt luite otsa ja hakkasin hoolega merd läbi uurima, rinnus tagumas suurest erutusest süda. Oht oli, et laud hakkab liikuma tuuulega risti rannikut ja niisuure veega ei tea kunagi kuidas see hoovus liigub. Süda tilkus verd. Vaatasin kuidas Renald ka sõitma sain ja lootsin sisimas, et äkki näeb ta minu lauda kuskil. Otsisin silmadega merest lauda, kuid ei midagi. Kuni vaatasin kogemata vasakule kaldasse, kus umbes 50m kaugusel minust olid kaldale uhutud laud vaadates minupoole ja hüüdes  kammaan djuud lets rock now!!  Meest sõnast, lauda sträpist.

Hirmus karu oli esimese hooga sees, kuid mida kaugemale merele jõudsin seda väiksemaks see muutus kuniks väikesest karupojast sai jänes.. Merel ootasid mind sellised liikuvad tonnid vett, et suurest veivamisest sai hoopis lainete eest ära põgenemise projekt. Tundsin kuidas Püünsis ja Pärnus kerre kogenenud ülbuses asendus aukartusega looduse ees. Mida edasi, seda paremaks tunne läks. Lõpupoole mõistsin juba lainete ja mere keelt ning suhtlesin vabalt. Olin saamas loodusega üheks. Uuesti ülbeks minemast hoidsid tagasi aegajalt enda ette kerkivad 4-5m seinad, mis andsid veelkord mõista kes siin ikka valitseb.

Õhtul käisin veel Pirital mis erines tingimuste poolest nagu öö ja päev. Puhus TUGEV ja pagiline tuul ning muuli juurest tulid sisse kenad laine-kikkerite-setid. Panin korralikult air’e ja karistasin ära ka paar kena lainet. Võrreldes Väänaga tundus kõik miniatuurne. Kokkuvõtvalt teistmoodi mõnus kogemus.

Õhtul möllas kehas rammestus, lihasagoonia ja ärevus. Ilma vannita poleks magama jäämine õnnestunud.

Kuid millega ma nüüd pean võitlema? Terve tänase päeva olen võidelnud jääknähtude ja depressiooniga. Ilma naljata. Pärast sellist erutuse ja adrennaliini hulka ei suuda keha enam kohaneda või teeb seda väga rahulikus tempos.

Katia on läinud, nüüd pean hinge ravima.

Enter the void–Gaspar Noe

Kui sul oleks see aasta ettenähtud ainult üks film mida kindlasti vaadata, siis ei ole kahtlustki, et Ootamatu tühjus on SEE film. Jutul lõpp.

Kui ma reede õhtul ennast öökinno ära lubanud olin, ei olnud mul aimugi, mis ees ootab. Nüüd pärast filmi ei ole elu enam endine, nii palju uut mõõdet ja uut vaate- ja filminurka andis see muuvi. Ning palju mõtteainet. Isegi nii palju, et järgmiseks õhtuks planeeritud teater jäi ära, liiga palju oli veel läbi seedimata.

Alustades algusest. Vaata see film ära, usun et emotsioone ja mõtteainet jagub igale maitsele. Kodus vaadates leiad kõige suurem ekraan ja korralik saund, muidu jääb palju kogemata. Ja vaata hiljem kui päike juba loojunud ja väljas hämar.

Ning küsimus suurele ringile, milline peab olema filmitegija lapsepõlv või kui kanged seened, et selline asi valmis teha??

:)

10 põhjust miks veivikas on saatanast

1. Mul ei ole oma veivikat

2. Veivikatel puudub normaalne järelturg ja erinevate laudade testimine on pea võimatu missioon

3. Kasutuspäevade arv vs hind on räigelt kallis

4. See üks päev kuus, kus võiks veivikaga sõita nii harv, kuid sellest ühest korrast võiks kirjutada romaani

5. Mõnel su sõbral on laud olemas ja ta laenab seda lahkelt sulle

6. Alguses võtab palju aega, et tunne kätte saada ja nautima hakata

7. Nautima hakkamise asemel oled juba surmani väsinud

8. Minnes tagasi twintipile on asend vale, laua nurk vale, lohe vales asendis – ühesõnaga kõik on valesti

9. Oled sõbra peale kade

10. Konflikt ajus: ratsionaalsus vs endorfiinide puhang mis ei vaibu

Elu on ikka raske.

Do what you like, like what you do. MOTT.

Tundub, et minu elus hakkab üks väga oluline etapp lõppema, et teha ruumi uutele avastustele ja rõõmudele.

Kui vaadata kalendrisse, siis on selle etapi algusest möödas ainult üks aasta ja üks kuu, kuid tunne on selline, et vähemalt 5 aastat  oleks juba tehtud. Just nii palju emotsioone ja juhtumisi on mahtunud sellesse aastasse.

Ja neid juhtumisi on palju.

On olnud tuuliseid ja tormiseid päevi, sekka nädalate viisi tuule ootamist. On olnud nii palju päikest, et silmad ka ei seleta ja sellist vihma mis sajab otse horisontaalselt aknast sisse, sellist äikest, et isegi toas tõusevad juuksed püsti ning kanad saavad ilma kuketa viljastatud.

Olen surfanud väga paljudes uutes spottides üle maailma, alustades kodusest Eestist ja lõpetades kauge Boracay’ga. Sõita olen saanud pea kõikide brändi lohedega, samuti nii tavaliste kui surfilaudadega.

Õpetanud olen kolmel hooajal nii talvel Vietnamis Mui Ne’s, suvel Eestis ja selle talve hakul Filipiinidel Boracay’l. Olen väga tänulik oma õpetajale Kamilile, kes vormis ja andis mulle näpunäiteid kuidas minust hea koolitaja võiks saada ja kõikidele oma õpilastele, kes on mind õpetanud rohkem kui nad ise arvatagi oskavad.

Olen kohanud palju erinevaid inimesi, koos oma mõtete ning arusaamistega maailmast ja leidnud uusi sõpru, keda alati olen nõus külla kutsuma ja vastu võtma. Lisaks palju kontakte üle surfimaailma, mis annab võimaluse olla oodatud kihvtides kohtades või aidata sõpradel, kes on oma Elu-seiklust alustamas, jõuda õigete inimeste juurde.

Olen tundnud palju igatsust oma lähedaste ja sõprade järgi, tundnud kirge ja pettumust, valmistanud südamevalu ning ravinud haavu kogu suhtespektri ulatuses.

On tulnud ette juhtumeid ja õnnetusi, millest olen õppinud palju ning mis on minu elukäiku mõjutanud rohkem kui miski muu.

Kokkuvõttes olen saanud täide viia oma unistuse, mida ei julgenud isegi helgematel hetkedel loota. Õppinud uuesti elu armastama ja olla nüüd ise elu poolt armastatud.

Süda on rahu ja päikest täis.

Boracay lõppsõna

Antud hetkel peaksin varasemate plaanide kohaselt olema MuiNe’s, kuid isiklikel põhjustel olen hoopis Bangkoki lennujaamas ja ootan lendu kodupoole. Hea planeeerija nagu ma olen, pean tõdema, et elu teeb oma keerdkäike, mis muudavad isegi kõige kindlamaid plaane ja kokkuleppeid. Kuid see x-faktor teebki elust Elu.

Mis mulle meeldis kõige rohkem kaugel paradiisisaarel?

Alustan teisest otsast. Söök ei olnud minule kui taimetoitlasele kõige liigirikkam, sest filopiinod armastavad liha rohkem kui midagi muud siin maailmas. Postiivne on muidugi see, et olude sunnil pidin koguaeg ise süüa tegema, mis avardas minu maailma kokanduses ning andis palju enesekindlust tagasi kodus olles edasi eksperimenteerida.

Surfamise osas meeldis mulle kõige rohkem white beach koos taifuuniga Meg, mis tuulutas korralikult ja tekitas päris korralikke laineid, mida kaldast kaugel riifi juures oli mõnus püüda. Surfiranna (Bulabog) sile vesi mind tükki ei ajanud, kuid tore kogemus oli ikka.

Kuid kõige-kõige-kõige rohkem meeldis mulle sealne loodus. Koos oma säravvalge liiva ja kristallselge veega, palmisalude ja fantastiliste päikesetõusude ja –loojumistega. Kuid oma elu kogemuseks pean sealset taevast, koos oma pilvede ja pideva äikesega. Nende pilvede kirjeldamiseks lihtsalt ei ole lihtsalt sõnu, need olid nii võimsad ja eriskummalised, mida varem pole oma elus näinud ega kogenud. Igaõhtused äikeselöökide kuma üle taevalaotuse jättis sellise kustumatu emotsiooni, et ainult juba sellepärast tahaks sinna tagasi minna.

Usun, et Boracay on selline paradiisisaar nagu enamus eestlasi (mina ise kaasaarvatud :)) oma julgemates unistustes ette kujutanud ongi.

Ja sellepärast sinna minna tulebki!

: )

Igapäeva kulutused ja kokkamine Jamie Oliver’i jälgedes

Märkisin kõik kulutused kenasti üles, et arusaada kui palju tegelt ikka kulub :)

Perioodiks on 11.okt-25.nov, seega poolteist kuud. Kulude alla märkisin KÕIK kulud: kõiksugu lennujaama ja puhta looduse vautšerid ilma milleta ei saanud, kõik söögid, mis ise ostsin söögi tegemiseks või mis kulus väljas maiustamisel, elamise üür koos kõikide juttudega, lisaks veel pesu pesemine, kõiksugu vajalikud köögitarvikud alustades nuustikust ja lõpetades suure gaasiballooniga, lisaks vaseliin (teadagi milleks :)) ja kõiksugu turistilõksud ja seilamised purjekaga merel.

Kokku kulus mul 6504 eeku ehk tuleviku tarbeks 415,7 euri. Ehk siis umbes 145 eeku päevas. See on mitte-väga-priiskav-elamine, kuid elamine oli korralik ja puhas, kõht korralikult täis ja tuulevaiksete ilmadega natuke turistitatud ka. Kindlasti annab ka ühe päevaga selline kulutus teha :)

Mõned pildid kokkamise julgematest šedöövritest…

 

:)

Flysurfer 19

Sõber Hard, kes on rohkem tuntud kui Liivimaa parim müügimees, tegi etteheited, et miks ma blogis kirjutan tühjast-tähjast ja kõige peamisest ehk surfist leiab ainult näpuotsaga.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis viimased 4 päeva on täitsa puhunud, mis tähendab omakorda teistsugust rutiini kui tuulevaiksetel päevadel. Hommik algab koos päikesetõusuga ja esimene surf saab tehtud juba varavalges. Kõige mõnusamad ongi hommikusurf ja õhtune päikeseloojangu surf. Siis on meri rahvast tühi, oled ainult ise, päike ja rõõm. Päevasel ajal leidub piisavalt tegevust klubis, kas koolitades või miskeid asju korraldades. Kui õhtul pimeduse saabudes koju jõuab, siis peale kosutavat dušši ja sööki suurt enam teha jõuagi. Jääb ainult oodata järjekordset päeva, mil reibas päike hommikul äratab ja mahe tuulehoog kõik palmid sahisema paneb.

Täna õhtul sai proovitud pilli, millele ammu on pilk peale visatud, kuid mis esineb ainult punases raamatus ja mille esindajaid tuleb tikuga tagaotsida. See on nagu eraldi sekt, kellel on oma sala-käepigistus, silmapilk ja muie, kui kõik teised rannas tuult ootavad. Tegemist siis suurte madrats-lohedega-tüüpidega. Kihvt on vaadata kuidas nad kerge muigega tulevad randa kui kõik teised ootel on, pakivad oma varustuse lahti (mis eeldab oluliselt teisi võtteid kui tavalisel pumbataval lohel), sebivad liinidega (millest seal puudu ei tule), puhuvad madratsile ribi-ribi haaval elusisse, sebivad igasugu lukkude ja süsteemidega, muigavad veel korra ja lähevad siis ilma tuuleta sõitma. Tavaliselt sõidavad veel kaugele merele, et demostreerida erakordset tõmmet, siis kui tuulemõõtjad peaaegu nulli näitavad.

Nagu ennist sai märgitud, siis ega neid palju ei ole ja arvatavasti sellepärast on siiani asi proovimata ka olnud. Kuid elu mängis asjad nii kätte, et meie klubisse tuli norm tüüp Austriast, kellel sellised pillid kaasas ja neid igapäevaselt kasutas. Ootasin õhtul pikkisilmi mereääres, kuni mees enne päikeseloojangut tagasi tuli, manasin ette kõige süütuma näo ja palusin võimalust proovida seda star warsi kosmoselaeva.

Enne sõitu uurisin, et äkki tal on mingeid nippe mulle jagada, sest arvestades lohe suurust ja ehitust, tundus kuidagi ebaloogiline, et see samamoodi nagu tavaline lohe käituda võiks. Kuid vastupidiselt minu ootustele mingeid imevigureid ma eest ei leidnud. Poomi ehitus oli suht identne pumbatava lohe omaga ja lohe käitumine, kui suur aeglus välja jätta ei erinenud ka suuresti. Kui olin lohe enda kätte saanud ja üles vaatasin, siis võttis ikka jahedaks küll, sest peakohal oli laiumas selline kosmoselaev, mis nägi välja nagu midagi ebamaist ja oma suurusega varjutas ära naabersaare päikese. Laud jalga ja minekut. Kohe kui liikuma hakkasin tuli lohele mõnus ühtlane tõmme taha ja peale ühes asendis hoidmist suurt tegema ei pidanud. Kuigi tuult oli maks 8-10 knotsi, siis liikusin kenasti ülestuult ja kiirus oli samuti mõnus. Ja nii ma seal triibutasin koos loojuva päikesega.

Väga huvitav kogemus oli ja sellistes tingimustes on selline suur madrats täiesti ületamatu. Kui oleks piisavalt ressursi (lohe maksab umbes 2k euri), siis võiks selline asi olemas olla küll, et siis tuulevaiksetel päevadel kruiisida, triibutada ja kõikidele rannas tuult ootavatele surfaritele kergelt muiata :)

Minu Inimesed Boracay’l 2010

Olles peatumas kenal Boracay saarel olen kohtunud paljude huvitavate ja põnevate inimestega. Mõnega on jätkunud juttu pikemaks, mõnega lühemaks, kuid omamoodi toredad on olnud kõik kellega saatus kokku on viinud. Loodan, et keegi ei võta isiklikult kui ennast altpoolt ei leia, kõik on mulle tähtsad ja olulised, siin on väike valik kõigist.

Esmalt siis minu siinoleku peamine põhjus ja võimalus – Winnie the Boss. Sain temaga tuttavaks eelmisel talvel Vietnamis, kus toimus KTA osavõistlus ning kuhu Winnie ja tema sõber Tony samuti maabusid. Sai juttu puhutud ja kontakte feisbuukis vahetatud ning mis viis kokkuvõttes selleni, et kui talle augustis kirjutasin, et äkki oleks plaaan saarele tulla, siis sain kiirelt positiivse vastuse ja võimaluse Habagati surfiklubis tööd teha. Winnie, päritolult sakslane, kuid paljud peavad teda austraallaseks või keskist teiseks soojamaalaseks, kuna päevitanud ja trimmis keha ajab segadusse. Oma olemuselt on ta jätkuvalt ikkagi sakslane, kes oma tegevuses juhindub alles ornung ja alles klaar teooriast ning kus täpsus ja põhjalikus on emapiimaga kaasaantud. See väljendub nii surfiklubi, villa ja resto juhtimises. Alati on tal silmad igalpool, et märgata kõige pisemaid detaile ja meeleolusid, et siis vajadusel õigel hetkel sekkuda.  Raha oskab ta samuti teha ning müügioskus töötab tõhusalt ja loomulikult. Lisaks omab ta häid connectioneid üle saare. Oma suuremaks kireks peale kõige selle ja surfamise on tal kindlasti tehnika. Alustades saare kõige ägedamast krossitsiklist (mis alati läigib nagu prillikivi) ja lõpetades kõige uuema iphone’ga. Minu natuke iroonilisele küsimusele, et kas kas tal ipad’i polegi?? sain vastuseks et järgmine nädal peaks kohale jõudma… Elab ta koos oma kohaliku kaasa Mona Lizaga, kes samuti on väga hea ja tore inimene. Unistuseks on minna ja ületšekkida Hawaii koos oma tuuliste randade ja suurte lainetega. Selles osas on meil plaan üks :).

Adria the Spanish bull on üks meie instruktoritest. Välismuselt meenutab ta mitte härjavõitlejat vaid lihaselist härga, kuid oma olemuselt on sõbralik, lahke, tore ja teeb sigahästi süüa. Olles pärit Barcelonast on ta viimased aastad mööda ilma ringi rännanud ja koolitajana töötanud. Suviti teeb seda koduses Hispaanias, kohe lõuna-prantsuse piiri ääres. Tööst vabal ajal lubab alati vähem pidutseda ja korralikuks hakata. Siiani pole seda muidugi veel juhtunud. Oma karmi kesta all loodab varsti kohata oma unistuste neidu, et pereelu nautima hakata. Nagu ta ise ütles: nüüd olen selleks juba valmis. Lisaks palus ta edastada järgmist: Hey all beautiful Estonian girls, if you are interested to learn me better and be part of sunny Spanish culture then please don’t hesitate to contact me:  adri2012@hotmail.com

See on siis Sacha the Sailor, kelle suureks unistuseks on oma jahiga purjetada parimates surfivetes üle maailma. Olles varasemas elus omanud jahti, siis ei tundugi see nii võimatu. Sascha on töötanud loheinstruktorina juba rohkem kui 10 aastat ning peatunud vägagi erinevates spottides üle maailma. Viimase suve veetis ta Fuerteventural, kus tal õnnestus haisid vältida, kuid mitte täispeaga teiselt korruselt allakukkumist. Mistõttu oli ta 3 nädalat haiglas koomas ja kui üles ärkas tahtis kohe oma põetajat ära sebida. Kõik luud ja liigesed, mis kõvasti põrutada said on nüüd kenasti kokku kasvanud ja jooga hoiab keha liikumises. Boracayl õnnestus tal kõhuviirus saada, mistõttu oli ta seedimine nädal aega koomas. Väga sõbralik ja lahke tüüp, kelle kannatlikus õpetamises teeb kõigile silmad ette. Vanust on tal juba rohkem kui 37 aastat ja lisaks purjetamisele soovib leida elukaaslast, kellega saaks elumerelainel koos purjetada.

Nicolas the Young fellow on Belgiast pärit noor tüüp, kes tegi paberid Dominikaanis ära ja töötas suvel Fuerteventuras koos Saschaga, kuna seal töötas ka siin töötav Paul, siis nad siia kõik juhtusidki. Räägib belglastele omaselt palju erinevaid keeli ning ei jäta kunagi kasutamata võimalust pidu panna. Muretu, noor ja chill.

Kai the Last Viking on norrast pärit varases viiekümnendates noor lohesurfar. Olles kogu elu töötanud suure koormusega haiglas intensiivravis mees-õena :) sai elust villand või tuli lihtsalt keskaekriis peale. Igatahes võttis kätte, müüs korteri maha ja reisib nüüd aasta aega. Ja nii ta surfamise juurde jõudiski. Oma olemuselt on ta üldiselt suhteliselt tagasihoidlik, eriti veel naistega suheldes. Uurides, et kuidas ta endale niimoodi naise suudab saada, arvast ta, et üksi elamine on ka täitsa ok variant. Kui jutt otsa saab, siis räägib pikalt ja põhjalikult norra viikingitest ja nende tegudest. Trolli filmi trailer on siin :)

Madis the Kartmatu Merelõvi, mida rohkemat arvata mehest, kes käib suvalises koopas ujumas, tehes pilti ja hiljem avastades et peaga tema poole liikuv meetri pikkune musta-valge meremadu on 10 korda mürgisem kui must kobra. Rauast munad ma ütlen :) Päris elus töötab ta suuremere laeval, kus vaatab et laev liiga tihti karile ei sõidaks ning et sadamas oleks laev seal, kus ta olema peab. Olles avastanud siin lohesurfi ootab ta tuuliseid päevi veel väljakannatamatult kui ma ise. Ei kurda, alati on käsi ja merepõhjas leiduvaid koralle purustab põlvega.

Maskid maha! Ehk ilma maskita snorgeldamine

Kuu ja tähtede seis oli täna hommikuks asjad nii sättinud, et meie surfilaguun oli veest tühjaks jooksnud. Kuna olin eile aegsasti tõusu-mõõna-graafikust kõige madalama hetke välja vaadanud, siis olin hommikul koos ärkava päikesega kohal.

Ega see tõus ja mõõn midagi eriskummalist polegi, kuna seda võib kohata nii siin kui ka paljudes teistes kohtades üle maailma, kuid Boracay puhul teeb selle huvitavaks madal laguun, mis sõna otseses mõttes veest tühjaks jääb ja vees leiduvad siilid-meritähed-korallid ja kõik muud elukad kenasti päevavalgele toob.

Karjamaa, kus ainult lehmad on puudu..

Tõusev hommikune päike..

Kena meritähe eri-värvi-mudelid…

Siilipoisid ready to attack..

Kaitsepostisioonidel..

Või lihtsalt peidus..

Korallid..

Kahjuks pildilt ei ole liiga hästi näha, kuid asi helendas helesiniselt nagu keevitusvalgus..

Riispõld koos kalameestega..

See puu vasakul korallirahnu otsas on ikka täielik vastupidavuse sünonüüm, leides endale kasvamiseks koha, kus puudub kõik selleks vajalik..

Kena hommik koos päikesetõusuga :)