Kui kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama oma parimast väärtfilmi kogemusest, mida kogesin aastaid tagasi Pärnus Soosaare korraldaval igasuvisesel üritusel. Noor ja naiivne nagu ma olin olin, tundsin hea meelt selle üle, et kolme filmi sai minna vaatama ühe hinnaga. Kahekümneviiene rõõmsalt näpus võtsin suuna oma endise kooli poole, kus filminädal aset leidis. Peale minu oli veel rahvast kogunenud, mistõttu istusin kuskile keskele maha, kõrvuti koos vanaema ja tema kahe lapselapsega. Tagant järele tunnistades tundub, et elu jooksul omandatud tarkused ei päästnud vanamemme piinlikkusest ja punastamisest. Naiivitar nagu minagi. Ja hakkas pihta.
Soojenduseks oli lühifilm inimestest, kes elasid prügikastides ja nende kõrval. Kuigi mõni hetk tundus, et filmis näidatud lehk jõudis ka vaatajateni, siis keegi sellest välja ei teinud. Ikkagi väärtfilm. Siis hakkas teine film, mille jooksul vanaema vahelduva eduga pidevalt lastelaste kõrvu ja silmi üritas katta, kuid nagu bioloogia tunnist teame, siis oli tal selleks ainult kaks kätt, millega tuli hoomata nelja sisendit. Film rääkis siis meeste gastreerimisest ja elust peale seda. Oppi näidati ka. Tore film oli, mis pani kõik mehed saalis vaikselt nihelema. Kuid see oli alles soojendus viimasele filmile.. Final strike'ks, et kogu teema rahvale ikka kohale jõuaks oli valitud dokfilm gei pornofilmi tegemisest (kus geid olid ikka ainult mehed). Seal näidati erinevate teoste valmimist, näitlejate omavahelisi suhteid, armumisi, armukadedust ja loomulikult ei puudunud sealt hardcore geiporn, kus mehed ennast vaikselt sisse õlitasid ja üksteist pumpama hakkasid...
Vabandan vanaema eest, kelle üleelamine oli jäänud hetkeks kõrval. Usun, et ta ei olnud midagi sellist varem näinud ning veel vähem tahtis, et tema väikesed võsukesed ennast homomeeste maailma iseärasustega kurssi viiksid. Viimane tilk karikasse oli see kui üks lastest küsis: miks see väiksem onu tahab suure onu nokut ära süüa...? Mille peale sai endisel tulest-ja-veest läbikäinud nõukogudenaisel mõõt täis. Võttes lapsed kaasa, liikus ta nende silmi/kõrvu kattes ja samal ajal rusikat ekraani poole viibutades saalist välja. Helesinine lapsepõlv sai päästetud. Napilt küll. Viisteist minutit hiljem oli mehed oma pumpamised ära teinud ja Soosaar tänas publikut toreda laupäevaõhtuse väärtfilmi nautimise eest. Minu jaoks olid väärtfilmid omandanud hoopis teise mõõtme.
Sügisene reedeõhtu Pärnus kutsus meid Liinaga kinno väärtfilm Rickyt vaatama. Eeldusel, et tegemist on tõelise kunstiteosega ja rahvast tuleb nagu murdu, ajasin Liinat takka, et ta ennast kiiremini formuleeriks paremate kohtade nimel. 25min enne algust kohale jõudes olime esimesed. 10min enne olime viiekesi. Filmi alguseks oli kogunenud nii oma 30-pealine seltskond, mis oli arvestades Mai kino suurust ikka väga väikene. Ei saanudki aru, et kas pärnakad vanad kultuurilembid olid teadmatuses või nad teadsid meist rohkem. Filmi plakatil oli süütu lapsuke, mis tõotas romantilist perefilmi..
Tegemist oli täiesti out-of-the-box filmiga, mis kuidagi ei mahtunud minu etteantud raamidesse. Soojenduseks näidati sellist elu, mis kutsus minu sisemusest esile terve triaadi ebamääraselt ebamugavaid tundeid. Kui see oli filmitegija eesmärk, siis oli see täidetud. Selliseid suruvaid ja sul-ei-ole-mingit-muud-võimalust tundeid ei soovita isegi oma vaenlasele. Teine kolmandik sisaldas seevastu bioloogiast (jälle!!) õpitut, kuidas beebist kana saab või vähemalt kuidas talle tiivad kasvavad. Selle taustal arenes vildakas pereelu, mida heameelega kogeda ei tahaks. Parim osa sellest oli stseen, kus mees tuli pärast paarikuist eemalolekut koju tagasi ja naine küsis, et kas tal oli ka teisi naisi sellal, millele mees vastas: eks seiklusi ikka oli, mitte midagi tõsist ning koguaeg mõtlesin sinule. Naine oli vastusega rahul. Kõige positiivsem oli filmi lõpp, kus lapseema ennast tahtis ära uputada, kuid just sellel hetkel tuli tagasi kaudunud laps-lind, kes andis tema elule uue mõtte ja produtsendile võimaluse film lõpetada.
Kokkuvõtvalt oli tegemist tõelise väärtfilmiga, mis äratas kehas paljud unnesoikunud tunded ning sisaldas tarkuseteri, mida igapäevaselt kasutada.
No comments:
Post a Comment